Lars Saabye Christensen. Modell

L.S. Christensen. Modell

L.S. Christensen. Modell

Jätkasin omi lugemisvara otsinguid raamatukogu Euroopa riikide riiulite vahel. Kuna Soome ja Rootsi tundusid liiga tuttavad, lähenesin Norrale ning seal jäi näppu Lars Saabye Christenseni romaan sarjast “Põhjamaade romaan”. Kaanekirjeldus hulgaliselt auhindu võitnud 1953. aastal sündinud Oslo kirjanikust, tundus piisavalt huvitav.

Ja raamat oligi väga hea. Ma ei mõelnud selle peale, millises isikus on romaan kirjutatud, kas dialoogi on või pole, ma ainult lugesin ja mõtlesin, et oi kui hea raamat.

Kui pildil klikkida, jõuab Raamatukoisse, kus on sisukirjeldus. Romaanil on seos Tallinnaga, mis toob sisse musta ja pahelise kõrgpunkti. Peategelane saabub siia, et tema norrakast klassivend teostaks talle ebaseadusliku silmaoperatsiooni, milleks on vaja kohalikku kodutut last, keda kasutatakse silmadoonorina. Ma ei tea, kas kirjanikul oli prototüübiks võtta mingi konkreetne juhus, kuid mul oli raske lugeda kirjeldust, mis nii lähedalt mööda läks ja mille idee oli noaga lugejasse torgata. Ma tahaksin arvata, et meil pole kunagi midagi sellist juhtunud.

Christenseni oskus on pidevalt lugejat pinges hoida. Mitte põnevusromaani pinges, vaid mingis psühholoogilises, kuna sa näed liiga sügavalt inimestesse, kes kirjelduse järgi on pigem kinnised. Tegelaste sisemonoloogid ja looduskirjeldused ei olnud vahelejäetavad ja sobisid alati täpselt sinna kuhu need olid kirjeldatud: kirjanik ei kirjuta sinisest taevast lehetäiteks, vaid looduskirjeldus loob meeleolu. Kuid tegelikult ei soovigi ma raamatust liiga pikalt kirjutada, sest see meenutab mulle tõsiasja, et mina nii kirjutada ei oska. Raamatu lõpp oli pisut üllatav, kuna kirjanik jättis selle lahti ja nüüd ma pean ise mõtlema, mis juhtus.

%d bloggers like this: