Estcon 2011 – käidud!

Ootan ja ootan, et keegi peale Ove veel Estconist blogiks, aga tundub, et ei tule. Rahvas eelistab pigem Facebookis muljetada.

Kuna eelmise aasta muljed olid positiivsed, siis see kord oli mul teine. Võtsime ka lapse kaasa ja ürituse ettevalmistuste hulka kuulus larpi tarvis mõõkade ja kilbi valmistamine. Kuna kogu aur kulus valmistamisele, siis mõõgavehklemist me eriti harjutada ei jõudnudki. Nagu laupäeva hommikul selgus, ega seda oskust eriti vaja ei läinudki.

Orkide nõukoda

Larpi tegevus toimus Keskmaal. Eelmise päeva Keskmaa Ordu tutvustusest sain teada, et nende klubisse kuulub palju noori tüdrukuid, kes kõik tahavad kenasid kleite kanda ja haldjaid mängida. Kuna meie pere kaunistuseks on LOTRO fännist teismeline, siis muutusime meiegi kahekesi haldjateks. Eelnevalt omandatud teadmine, et juhul kui ma panen selga Tuneesiast ostetud imeliku sinise kleidi, saan ma kuuluda Telerite hõimu, oli samuti üleliigne teadmine, kuna erinevaid hõime meil näha ei õnnestunud. Juba poolel teel pittu, võtsid vastikud väikesed päkkarid meid õnge, müüsid orkidele maha ja lubasid mitmel eri viisil piinata. Mina poleks end petta lasknud, kuid mängujuht määras ettenägelikult meie hõimu juhiks Makkelase. Millegipärast unustasid minu kaaskannatajad ära tutvustusjutu, et isake on peast segane ja kuulasid kõrvad ludus rumalaid nõuandeid. Nojah, aga lõpus võitsid ikkagi päkkarid, sest nende juhiks oli tubli habemavaba naispäkkar.

Kuid Estconnil toimus ka palju muud. Larpi tõttu jäi mul kuulmata rida ettekandeid, ka Jürka oma väikerahvaste ulmest. Õnneks pidi seda hiljem kuskilt lugeda saama. Kuid Silver Sära ettekannet Eesti ulmest ma kuulsin ja nautisin: mees suudab läbi lugeda kõik, mis ilmub ja osaliselt vajadusest ettekanne teha. Halvasti ei öelnud ta kellegi ulmeromaani kohta, igaüks võis ise arvata, mida ta mõelda soovib.

Kirjastuste plaane kuulsin ja sain teada, et tõlkeulme väljaandmine on pigem heategevus kui äri. Kurb on kuuluda väikerahva hulka 😦  Costello juttu lauamängudest kuulasin ka, kuna autovõti jäi tema taskusse ja ma tahtsin uut õlut, Ove jutu ajal suundusin juba õnnelikult õlle järgi. Ma tean lauamängudest niigi piisavalt: aeg-ajalt tuleb mul (tasuta) sekretäri mängida ja võin vabalt igasugu jama ülesse kiita ja pähe määrida, küsige ainult 😀 Ise mängisin ainult ühe korra Libahunti, kuna tüdrukutel oli mängijatest puudu. Ausalt öeldes on see inimeste tundmise mäng ja täiskasvanutega huvitavam. Tolles mängus olin ma külaelanik ja me võitsime kahe päevaga: mängus oli 2 hunti. Aga noored mängisid seda veel palju kordi, eks nadki pea õppima nii inimesi tundma kui ka valetama 😀

Ja pühapäeva hommikul käisin ulmejutu kirjutamise töötoas kontrollimas kas öö otsa magamata ja võimalik, et isegi pisut joobes, on loomingulisusel kõrgem lend või mitte. Arvan, et mitte. Enam ei tee. Kuid eile õhtul tuli FB-s muu jutu käigus idee, et sellist kirjutamise harjutamist võiks netis teha. Jutustamise tulemusene valmis ajaveeb Ulmejutulabor, kuhu tänase päevaga oleme liita suutnud üle poolte pühapäevahommikustest kirjutajatest. Esimesena ilmuvad sinna pühapäevaste juttude täiendustega variandid, mida saab kommida ja hinnata. Kõik, keda selline koostöövorm huvitab, on oodatud liituma ja laborit paremaks muutma. Kõik reeglid on muudetavad ja esialgselt vormistatud.

Kuid tegelikult oli mul Estconni ees ka pisike ülesanne. Kuna eelmisel aastal oli meil lõbus koos laulda joriseda, aga laulud jäid sõnade puudumisel lühikeseks, tingisin kavasse lisandi “südaöine lõõritamine” ja valmistasin ette lehekülje ulmeteemalisi laule. Kui südaöö kätte jõudis, olid põhilised lõõritada soovijad kas midagi mängimas, alasti saunas või lihtsalt kadunud. Nii too lõõritamine aina lükkus ja lükkus ning kui ta lõpuks sauna hubases miljöös ikkagi kätte jõudis, siis osutus ta niivõrd kohutavaks, et ma ei tea ühtegi eesti ulmekirjanikku, kes lugejas sellist õudust suudaks tekitada nagu too nn. “lõõritus”. Seda peab kuulma, seda pole võimalik kirjeldada. Kuigi “Hitleri vaim” tuli meil isegi rahuldavalt välja 😀

Kui juba jubedate asjadeni jõudsin, siis ei saa märkimata jätta, et Trash on noore Fidel Castro nägu, aga samas kõige haisvamate juttudega meesterahvas, keda mu kõrvad on kuulma juhtunud (õnneks mu silmad kõike ei näinud). Miks ta niiviisi teeb? Pubeka puhul saaksin ma veel aru, aga täiskasvanud inimesel on ju ka arenenud analüüsivõime ja muid eluga omandatud tarkusi-oskusi, millega teiste tähelepanu köita. Aga ega tema polnud ainuke, kes pimeduse varjus peamiselt meestest koosnevat seltskonda omapäraselt köita püüdis. Ma nimesid ei nimeta, aga mingi hetk tundus, et igas grupis kas räägitakse sellest, et kohe võib toimuda meestevaheline suhe või ühepoolselt püüti midagi teostada. R pihtimus köögiuksel, nagu oleks T teda suudelnud ja too suudlus olevat ta elus seni parim olnud, on süütuim näide. Ja samas ei väitnud keegi, et ta ka päriselt kapist väljuks või seda plaaniks. Omapärane.  Minu enda kõige ehmatavam hetk oli see, kui U., kellest ma lugu pean, käratas mulle keset lauset “Ole vait!” Solvusin hingepõhjani ja ei öelnud midagi (kui ma enam midagi ei ütle, on maailma lõpp suht lähedal).

Kuid kõik see imelik algas alles kolmepaiku öösel, kui mõistlikumad inimesed olid magama kadunud. Ja tegelikult õnnestus mul noil öil (ja loomulikult eriti päevavalguses) palju meeldivaid-põnevaid-erutavaid-toredaid inimesi leida ja normaalsetel teemadel vestelda. Nagu näha grupildil, kus on umbes 1/5 kohalolnutest, oli tegemist kenakese seltskonnaga. Tänud kõigile!

Osa grupipildist