Ene Timmusk. Minu Kanada. Ehk: mis on eestlus?

Minu Kanada. E. Timmusk

Minu Kanada. E. Timmusk

Emal külaskäimine on mitmest küljest kasulik: esiteks on aias käes saagikoristusaeg ja teiseks toob ema raamatukogust raamatuid, mille saab poole päevaga läbi lugeda. Häid külgi on veel, aga “lobise vähem!” Meie-sarja olen ma juba ammu tahtnud lugeda, aga raamatukogus kaob mul igasugune mälu, et mida ma tahaks ja koju ma ise nii lühikesi raamatuid ei osta. Sarja lugemise tõukeks on pidev antireklaam inimeste hulgas, kes ise neid raamatuid pole lugenud, aga juba halvustavad, sest nii on moodne. Vist. Ei tea. Kui miski nii hästi müüb, nagu Petrone Print, siis mina ei soovi kõval häälel kuulutada, et suurem osa raamatulugejatest on rumalad. Ja nad polegi. Kindlasti mitte.

Ma olen varem lugenud “Minu Brüsselist” paar peatükki, sest ma avastasin, et raamatupood on kena ajaveetmiskoht: seal on toolid ja mõnus keskkond ja palju uusi raamatuid. Kuid Brüsselist ma siin postituses ei kirjuta.

Minu Kanada lugemine oli alguses väga raske. Lugesin paar lehekülge ja muutusin kurjaks: kuidas on võimalik nii segaselt kirjutada? Kord kirjutan ühest asjast, siis hopsti teisest, siis keeran paar aastat edasi, siis tagasi. Raamatus on olemas alapealkirjad, mis laias laastus kehtivad järgneva jutu kohta, aga mitte alati. Kirjutaja natuke kirjutab asjast, aga siis tuleb talle hoopis teine asi meelde ja siis ta kirjutab sellest. Järgmisena muutub ta korralikuks ja läheb kopib kuskilt aastaarve ja fakte, et jutt asjalik tunduks. Kord on kirjutaja rase, teine kord sünnitanud, siis jälle rase, millise lapsega rase ja kas eelmine juba sündis, pole oluline, sest kirjutaja ju teab. Aga lugeja? Kes lugeja peale mõtleb?

Ning teine viga, mis mõnede jaoks äkki polegi viga, aga mind häirib. Kui inimene on hariduselt filoloog, siis ju ei tohiks olla probleem kasutada lihtminevikku või ennemineviku või täisminevikku – meil on neid ju mitu, meil eestlastel🙂 Jutt käib aastast 1991 ja kõik tegevus toimub olevikus. Nägin endaga kõvasti vaeva ja õppisin tegusõnade lõppudest mööda vaatama. Aga jäin magama. Magasin natuke, jõin kohvi, sõin ja lugesin edasi.

Raamat peaks teoreetiliselt rääkima Kanadast ja natuke räägib ka, kuid tegelikult räägib pea iga algaja kirjaniku jutt ikka peaasjalikult temast endast: tema muredest, kinnisideedest, enda nägemusest enda kohta ja loomulikult sellest, mida ta maailmast arvab ja mida ta seal näeb ja mida näha ei taha. Raamatust selgub, et tegemist on väga tubli ja korraliku inimesega, kes alati otsustab õigesti, armastab omi ja võõraid lapsi, vanu inimesi, tänaval vastutulijaid, ei oma rassilisi eelarvamusi, oskab hästi prügi sorteerida, ei sõltu asjademaailmast. Aga teda painab kole luupainaja, mis ei kao ei öösel ega päeval, ega lase hetkegi rahus olla – ta on eestlane. Eestlane, kelle elu motoks on eestlus. Sõna “eestlus” esines raamatus, noh umbes tuhat korda ja kuigi mind see pisut häiris, leidsin, et nüüd on ülim aeg teada saada, et mis see maagiline “eestlus” siis on. (Muideks, sõna rahvuslus” või rahvuslane” ei kasutatud kordagi, kuna inglise keelt rääkiv inimene teab, et “rahvuslus” on natsism ja nats ei taha ju keegi olla).

Mina sain lugedes aru, et kõige olulisem asi eestluses on eesti keele kasutamine. Need eestlased, kes välismaal eesti keelt ei räägi ega tahagi rääkida, need on Püha Ürituse, ehk eestluse, reeturid. Eestluse jüngrid, seevastu, kasvatavad omi lapsi välismaal kuni koolini välja, kasutades ainult eesti keelt. Kui laps lõpuks kohalikku kooli läheb, saab ta oma üllatuseks teada, et maailmas on veel mingid imelikud keeled ja kogu maailm ei räägigi eesti keeles ja ta ei saa koolis mitte ühtegi asja aru. Cool!

Teine asi eestluse juures on võrrelda kõike ja kõiki eesti asjade ja inimestega: juhul kui asjad mujal osutuvad paremaks, siis pole hullu, aga alati ei osutu ka – siis on põhjust eestluseks.

Suht raamatu alguses kirjeldab autor, et Kanada eestlased on kõik marurahvuslased. Naljakas. Mina olen suhelnud ainult ühe Kanada eestlasega ja tema näiteks, oli väga vasakpoolsete vaadetega ja väitis, et pidavat jah, Kanadas olema mingi rahvuslaste grupp, aga nagu normaalses ühiskonnas ikka, on ka teistsuguse maailmavaatega inimesi. Raamatu autor neid ei maini, sest need tema maailmasse ei mahu, kuna nad ei jutlusta eestlust.

Tegelikult ongi kummaline, et inimene, kes on Eestist juba nii kaua ära olnud, sarnaneb ikka veel nii palju oma mõtlemiselt kohalike eakaaslastega. Ta on küll tolerantne erinevate rahvuste-rasside suhtes, kuid leiab, et ameeriklased on “teistsugused”. Ta räägib kuidas talle meeldib sotsialistlik (ameerika mõistes liberaalne) ühiskonnakorraldus (tasuta tervishoid, korralik ühistransport, kättesaadav lastehoid), aga samas valib ta konservatiive.  Ja ta vihkab pimedalt nõukogude aega ning leiab, et Waffen SS vajab raamatus omaette positiivset lõiku.

Tegelikult saab raamatust peale kirjaniku eluloo ja  mõtete teada ka ka palju huvitavat Kanada kohta. Mõnedes kohtades ma sain ka lõbusalt naerda ja lugesin mehelegi liikluskorraldusest jms, ette. Kuid kohalikest inimestest ei saa küll suurt midagi teada. Kirjutajal on sõbranna, kelle mõttekatkeid raamatust leiab, aga see on ka kõik. Kuidas see sõbranna elab, mida ta teeb, sellest ei räägita. Ka mehest ei räägita suurt midagi, kuigi, jääb mulje, et ta töötab, erinevalt kirjutajast, ainult kohalike inimeste kollektiivis. Millised on seal kollektiivis kombed, kuidas üksteisega suheldakse, mida koos tehakse, millest räägitakse. Kanada kultuurist saab teada peamiselt võrdluses eestlastega. Kirjutaja elab seal kui igavene külaline, ja jääb mulje, et peale ingliskeelsete on Kanadas jaapanikeelsed, põlisrahvad (kes elavad otsekui loomaias turistide tarbeks) ja eestlased. See, et Kanadas on prantsuse keel sama oluline kui inglise keel, ei selgu üldse.

Nii, nüüd sai küll pikalt kirjutada. Kui autor kogemata peaks siia lehele sattuma, siis ma tegelikult ei tahtnud kedagi solvata, eks ole. Ma kirjutangi raamatutest kriitiliselt. Peaasjalikult. Mulle meeldib nii. Ja autoril on väga korralik ja mitmekülgne sõnavara, ta kasutab palju metafoore ja ilusaid kõnekujundeid. Ja kannab, ilmselt, valget volditud põllekest mustal kinninööbitud kleidikesel.

4 thoughts on “Ene Timmusk. Minu Kanada. Ehk: mis on eestlus?

  1. Tundmatu 26. august 2011, 20:23

    Sellel autoril on väga huvitav blogi, kuhu arvustaja ilmselt sattunud pole, muidu ta teaks, et annab mõnedele sõnadele liiga järsu sisu ja vaatab paljudest headest asjadest lihtsalt üle. Sümpaatsest perekonnast on jutt. Praegu mul hakkas sümpaatsest raamatukirjutajast lihtsalt kahju.

    Like

  2. Oudekki 26. august 2011, 21:16

    Minu arvates kirjutab Manjana küll raamatust, mitte autori isikust. Sellistes poolautobiograafiates on muidugi raske eristada, aga ma ei arva, et raamatule hinnangu andmiseks peaks tingimata mingeid lisasid (nagu blog) ka lugema.

    Kui ma raamatut arvustan, siis ma hakatuseks hoolega ei loe autori teisi avaldusi ja tegemisi, just selleks, et hinnata ausalt raamatut, teost, mitte mingit üldist elu ja maailma. Raamat elab kauem kui blog ja autor ja tulevased põlved näevad teda eraldi.

    Like

  3. Manjana 26. august 2011, 21:26

    Ma loen enne kirjutamist tavaliselt teiste raamatuarvustusi. Kuna esines kahte tüüpi arvamust: täielik jama ja väga tore, siis mulle ei meeldi nii radikaalne olla. Ma kirjutan lahti, mis mulle ei meeldi ja mis mulle meeldib. Kui kirjutatakse raamat iseendast, siis oleks eriti ebaaus hakata kontrollima, kes see inimene siis selline on ja sellest järelduvalt kirjutama.
    Mina ei ole kordagi oma elu jooksul näinud inimest, kes on ainult hea või ainult halb. Ma panin kirja millisena lugejale kirjutaja paistis. Nii nagu raamatust jäi kirjutajast mingi mulje, jääb ka seda kirjutist lugedes minust mingi mulje ja kuna ma ei valeta, siis ei saa ma ka solvuda, kui kellelegi see mina ei meeldi.

    Like

  4. Brendan Sullivan 4. september 2011, 04:59

    Defineerigem eesti rahvus!
    Minule, keda mu armas eesti soost ema toitis mind rammusa emapiimaga ja isa kes oli tugev kui vanakurat ise, andsid mulle eluülesandeks päästa eesti rahvus orjusest,väljasuremisest,ning panna kosuma ja õitsele meie rahvus.Nagu näete ei ole mu blogil blogi pidaja nime,see on sellepärast,et ma ei teeni kuulsust ega aja taga kasumit-mul on isetu armastus meie rahvuse vastu,ma pean isetult teenima meie rahvust.
    Mina oma elus kogutud teadmiste ja läbielatu põhjal tulin sellisele järeldusele:
    Eestlane on inimene kes elab Eestimaal metsa serval omas tarekeses ja religiooniks on
    taarausk-maausk s.o. ta kallistab tammepuud ja saab sellest väe ja moraali,ning mütoloogia.Miks defineerida rahvust geograafilise asupaiga järgi?

    Vaat,on selline lugu,et igal maalapil siin maakeral maa eraldab erinevaid peenenergiad ja see kujundab inimeste käitumismalle.
    Inimene kes pole saastunud parfümeeriast ja kosmeetikast s.o. pole tehtud tuimaks kosmeetikast jms. keemiast,ja tubakast narkotsist s.o. tegemist on inimesega aga mitte zombiga kes teenib apteeki ja narkodiilereid jne. inimene kes on tundlik, see tunneb tammepuu kallistamisest õnne ja saab sellest väge.Tema puhul saab rääkida kultuurist ja rahvusest.Kristlaste puhul rahvusest rääkida ei saa sest kristlased on rahvuseta apteegi ja äride zombid,zombid kes orjavad rahamaailma igal võimalusel…
    Hiinlasi on palju tänu sellele,et Tao usk on maalähedane ja hoiab inimesi kooskõlas loodusega.
    Inimsööjatele s.o. pankuritele ja neile kes püüavad inimmasse muuta tarbijaiks on vastukarva kui inimesed elavad loodusega kooskõlas…sest inimene kes elab loodusega kooskõlas on vähem manipuleeritav jne.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: