Söögitegemisest lapsena

Lugesin Liisi juttu söögitegemisest ja mõtlesin, et peaks ka kirjutama. Võimalik, et mingeid asju ma olen söögitegemise helgest minevikust juba varem kirjutanud. Rääkinud kindlasti. Ehk, täna kirjutan, kuidas mina lapsena süüa tegin.

Esimene mälestus söögi tegemisest on… Jätan selle teiseks. Esimene mälestus on hommikuse võileiva tegemistest enne kooli vanuses. Pisut valus mälestus. Alati kui ma olin pisike ja armas, siis iga kord, kui ma noa kätte võtsin, nii ma ka näppu sisse lõikasin. Kuna lapsed ei tea, kui osavad on teised lapsed, siis ma arvasin, et nii ongi normaalne ja jätkasin vapralt, kuni muutusin osavamaks. Kuigi sisselõikamisvaba aega vist polegi kunagi olnud. Igast elueast meenub nuga näpus olukordi. Iseloomu viga. Seepärast olingi imestunud, kui avastasin, et minu laps ei kavatse üldse noaga näppu lõigata, kuigi võileibu hakkas ta endale enne kooli ise tegema.

See teine mälestus on kuskilt põhikoolist, kui ma tegin kodus üksinda pannkooke. Meelde jäi too hetk tänu heledale leegile. Meil oli gaasipliit ja pannkookide tegemiseks tuli kasutada rasva. Searasva või tahket taimerasva. Mittenakkuvaid panne tol ajal polnud leiutatud ja taimeõli ehk posla-maslaga ei osatud meie peres suurt midagi teha. Ma oskasin teha väikeseid pannkooke, taigna pidin ka ise tegema. Nojah, igatahes oli mul pann õliga, leek panni all ja mingil ootamatul hetkel tekkis leek ka panni peale pannkookide juurde. Kuna ma olin üksi, polnud mõtet karjuda ega paanitseda – pliidi kõrval oli kraanikauss ja tark laps laskis pannile veejoa, mille peale tõusis leek esimese ehmatusega veel kõrgemaks ja siis kadus ära. Mina jätkasin küpsetamist. Ettevaatlikult. Rohkem sellist jama pole juhtunud.

seakõrvad

seakõrvad

Ja pärast seda hakkasin ma osavaks kokaks või pigem pagariks. Ema pole mul kunagi küpsetada oskanud ega soovinud, aga mulle on saiakesed jms alati ahvatlevad tundunud. Mu vanaema küpsetas ainult ahjus: lahtist plaadikooki kohupiimaga, kaneelisaiu ja kinnist porgandipirukat. Mina võtsin tema pärmitaigna tükke ja praadisin neid pliidiraual.

Kooli kokandustunnis õppisime tegema seakõrvu (vasakul pildil, lingib retseptile). Neid tehakse potis toiduõlis ja neid tegin ma alguses pidevalt. Siis mingi hetk avastasin keedutaigna (see, millest on tehtud tuuletaskud ehk kohupiimataskud).

Ning siis leidsin endale lemmik-kokaraamatu “Saiad, pirukad ja koogid” ja küpsetasin läbi iga viimse kui retsepti, mis seal raamatus oli. Isegi mõlemat tüüpi lehttaigent tegin, kuigi see oli üks piinarikas ettevõtmine ja hiljem ma seda enam teinud pole. Minu küpsetamismaania jäi keskkooliaega.

Pärast, kui ma enam kodus ei elanud ja linna kooli ühiselamusse elama läksin, siis sõime me õhtuti peamiselt moosisaia. Mäletan, et teised praadisid pelmeene, aga pelmeene pole ma kunagi armastanud.

Kui ma tööle läksin ja üksinda elasin, siis ei teinud ma ka kunagi kodus mingit erilist süüa. Tööl lõuna ajal ju sai korralikku sööki.

Kõiksugu muid soolaseid toite õppisin ma tegema siis, kui ma peale lapsesaamist Kaalujälgijate gruppi läksin. Seal anti konkreetne menüü koos retseptidega ja see oli parim kokakool.

Vot selline on minu kokanduslik minevik. Huvitav oli Liisi juttu lugeda, et tema kooli ajal üldse söögitegemist ei proovinud. Ega minu laps ka eriti pliidi ette ei soovi, aga pannkooke oskab ta teha ja koolis nad tegid eelmisel aastal mannavahtu ja igasugu põnevaid salataid segab ta oma rõõmuks ka suva ainetest kokku. Makaronide keetmisega saab hakkama ja puhast muna ei söö ta mingis asendis.

***

Avastain just, et Liis on mu oma FB sõbralistist kustutanud. Huvitav, kas saatuslikuks sai tema seinal olevale küsimusele vastamine? Mitte, et ma ei pooldaks FB-s sõbralisti puhastamist, aga ikka tahaks põhjust teada.

%d bloggers like this: