Kuidas kirjutada humoorikalt?

Jätkan oma interneti najal tehtud siseuuringuid ilukirjutamise teemadel.

Naljakat raamatut, filmi vms peetakse täiskasvanud inimeste hulgas madalama taseme kunstiks. Rahvas aga  tahab meelelahutust ja head nalja pole sugugi lihtne teha. Teatris võib näha, kuidas inimesed lausa kannatamatult ootavad naerukohti ja iga vähegi imelikum koht vabastab kogunenud energiaülejäägid. Rahvas tahab tsirkust (või avalikku poomist), sest päriselu kisub pidevalt draamaks või on lihtsalt igav.

Seekordses jutukirjutamise juhtnööride otsingus üritasin leida mõtteid, kuidas teha nalja. Tõukeks said minu impeeriumijutu kommentaarid, kus teised arvasid, et tegemist on paroodiaga, aga mina nii ei mõelnud. Nüüd, leides paroodia kirjelduse, tundub, et ma kasutasingi neid võtteid, aga ise ei saanud aru mida ma teen.

Kuidas kirjutada paroodiat?

  • Võta mingi tuntud teos ja asenda peategelane mingi väiksema kõrvaltegelasega ning vastupidi.
  • Vääna originaalis olevaid nimesid kõlaliselt sarnaseks, kuid muuda nimed kahemõttelisteks või otseselt naljakateks.
  • Pila kirjaniku stiili. Kui ta kasutab väga lühikesi lauseid, tee oma laused totralt lühikeseks. Kui kirjanik harrastab purpur-proosat (kirjutusstiil, kus kasutatakse ekstravagantset ja erilist sõnastust, et peaasjalikult sellega tööle tähelepanu tõmmata), kasuta meeletul hulgal omadussõnu.
  • Otsi üles originaali kõige pinevamad kohad ja kirjuta need koomilisteks
  • Topi vanaaegsetesse juttudesse anakronisme. Näiteks võiks mõni viktooria-aegne tegelane haarata ootamatul hetkel mobiiltelefoni.

Tunduvad ju lihtsad ja laialt kasutatud tehnilised trikid? Kuid paroodia on siiski vaid lihtne lahendus.

Milline vahe on paroodial ja satiiril

Inimene, kellele raamatute lugemine pole hobi vaid igapäevane tegevus, tahab lugedes ka ise mõelda. Kui paroodia peaks olema lihtne ja kergelt mõistetav, siis satiiri jaoks tuleb nii kirjutajal kui ka lugejal oma pea tööle panna.

  • Paroodia on esoteeriline mõtetus. Satiir on peenelt väljamängitud sõnade balett, perfektne mittemidagi, väljumine kõrvaluksest.
  • Satiir võib viibutada näppu moraalsetel ja eetilistel teemadel. Paroodia tavaliselt ei ole õpetlik, pedantne ega dogmaatiline.
  • Satiir on küüniline ja põletav. Paroodia ei tohiks kedagi riivata.
  • Nii paroodia kui satiir kasutavad ära erilist ja silmapaistvat, kuid paroodia puhul paistab see kohe silma.
  • Paroodia liialdab totraid kombeid, imelikke harjumusi, maneerset käitumist. Satiir ei pea olema julm ja hea satiir “allapoole vööd” ei lajata.
  • Hea satiir on teravmeelne ja nutikas, paroodia pakub seda, mida juba ette teatakse.

Kuidas kirjutamist alustada?

Oletame, et ma ei taha kirjutada paroodiat vaid satiiri, sest ma arvan endast hästi. Mida peaks sel juhul teadma?

Internetiallikas soovitab teada kõike. Esiteks oleks hea, kui lugejad teaksid valitud teemast sama palju kui kirjutaja ja teema on neile sama oluline. Hea näide on minu teine ulmejutlabori kirjutis Mure rooliga. Hetkel on see seal kõige enam klikitud jutt, aga ma kirjutasin selle ilmselt liiga erilisel teemal. Minu jaoks on soostereotüübid inimeste totter väljamõeldis, kuid tundub, et suuremale osale inimestele on need normaalne nähtus, milledest loobuda ei saa.

Teiseks: kirjutaja teadmised peaksid olema päevakohased, sest elu võib olla naljakam kui väljamõeldis. Näiteks: ei ole naljakas öelda, et musklimägi Schwarzenegger otsustas poliitikasse minna. Samuti tuleb enne naljatlemist kindlaks teha, kas su andmed ikka vastavad tõele.

Ning lõpuks idee, mis kehtib igasuguse kirjutamise puhul: sea endale eriti kõrge eesmärk ja ürita see ka täita. Ei ole vaja kirjutada kiiresti, oma kirjutatud jutt on vaja mitu korda läbi lugeda ja üle mõelda ja ümber kirjutada ja nii mitu korda järjest. Kui sa juba siia minu õpetust lugema sattusid, siis sa ilmselgelt pole kirjutamisgeenius ning pead hea tulemuse saavutamiseks vaeva nägema.

6 thoughts on “Kuidas kirjutada humoorikalt?

  1. Jar 14. november 2011, 15:34

    tundub, et alustada tuleb põhimõistete tundmaõppimisest

    Like

  2. karmo 14. november 2011, 20:11

    Parodeerimise huvilisena tahaks oma vaatekohast neist soovitusi kommenteerida.

    * Võta mingi tuntud teos ja asenda peategelane mingi väiksema kõrvaltegelasega ning vastupidi.

    Selle võtte puuduseks on see, et kõrvaltegelase mängutoomine muudab süzeekäiku, mis teeb raskeks mõnede süzeepöörete, mida ju ka naeruvääristada tahaks, sisse toomise.

    * Vääna originaalis olevaid nimesid kõlaliselt sarnaseks, kuid muuda nimed kahemõttelisteks või otseselt naljakateks.

    Filmide kontekstis näiteks David Zucker põhitegelaste naljakaid nimeisd väga ei poolda.

    * Pila kirjaniku stiili.

    * Otsi üles originaali kõige pinevamad kohad ja kirjuta need koomilisteks

    Pikemas teoses saab pilada võimalikult paljusid pilatava teose/zanri külgi.

    * Topi vanaaegsetesse juttudesse anakronisme. Näiteks võiks mõni viktooria-aegne tegelane haarata ootamatul hetkel mobiiltelefoni.

    Alternatiiviks on “banaanikoore”-naljad ajastu/keskkonnaomaste kommete ja esemetega.

    Like

  3. Manjana 14. november 2011, 20:34

    Ma nii palju ei viitsinud vaeva näha, et omi ideid paroodia kirjutamiseks oleks välja mõelnud. Need ideed leidsin internetist. Kindlasti on Karmo kommentaarid asjakohased.
    Eks naljaga ole ka nii, et tihtipeale inimeste huumorisoon erineb. Mis kõige hullem – elu jooksul veel muutub ka. Näiteks lastele pakuvad ühed asjad rõõmu, täiskasvanutele teised.
    Minu jaoks tähendab banaanikoorenali nalja, kus keegi kukub, või saab mingil muul viisil haiget, või kasutatakse roppe sõnu või öeldakse kõva häälega mõne suguelundi nimetus – ühesõnaga tehakse midagi lihtsat ja labast. Mind sellised asjad naerma ei aja. Võimalik, et lapsena ajasid, aga mida ei mäeleta, seda pole olnud.

    Teine kühvel on see, et kõik inimesed lihtsalt ei oskagi nalja teha. Eks siis nemad saavadki võtta mingi tuntud teose, nimetada peategelane mingiks suguelundks ja lasta tal pidevalt pikali kukkuda ja ongi naljakas – lastaialastel🙂 Kuid ega lapsed ka väga kehva nalja üle ei naera. Näiteks tooks viimase nalja, mis FB-s liikus:
    “Ülikoolis olla rajalt maha võetud bakatöö, milles tudeng tsiteeris Karl Marxi teost “Pealinn”.”

    Noh, kes sai naljast aru?😉

    Like

  4. karmo 14. november 2011, 20:50

    Üleva ja labase ümberpööramine võimaldab kunstiteose taga oleva ideoloogia väärtused küsimärgi alla panna. Väljaspool paroodia konteksti rääkides tegid Shakespare komöödiad ka vahekordade ja suguelundite nalju, lihtsalt neis väljenduti kahemõtteliselt. Ümberpööramine on tegelikult ka tõsiste teoste üks võtteid, näiteks Hamletis osutub auväärne isik kurjategijaks ja hulluna käituv isik tegelikult just teab, kuidas asjad on.

    Like

  5. Manjana 14. november 2011, 21:09

    nii-nii. see kõlab huvitavalt. kas sa tahad väita, et shakespeare kirjutas paroodiaid? paroodial ja komöödial on suurem vahe kui satiiril ja paroodial. ma arvan.
    kui auväärne isik osutub kurjategijaks, siis on krimka, agatha christie, näiteks, kirjutas nii.

    eks neid kirjanduslikke võtteid ole ikka kole palju. võiks nendest ka mingi internetiotsingu teha ja loo kirjutada.

    Like

  6. karmo 15. november 2011, 11:47

    Teoreetik, kellest kõrge ja madalas vahetamise küsimusis abi peaks olema, on Bahtin ja termin karnevalikultuur. Postitus põrkus sellest, keda “labasused” naerma ajavad.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: