Varsti saab kolida

Hoidkem pöialt, et korter, mida eile lapsega vaatamas käisime, ikka läheb loosi. Omanik tundus sümpaatne (taust positiivne, guugeldasin). Ühiskoridor oli seal väga õudne. Seal haises. Omanik rääkis, et keegi olevat seal kasse pidanud, nüüd on kassid ära viidud, aga pole veel koristatud. Ma tean küll kuidas mustad kassid haisevad, see oli teistsugune odöör. Täpselt nagu inimene on võimeline number kahe tegemise käigus tekitama. Jaik!

Aga tulevane elumuutus erutas mind liiast. Ma rahustan sedatüüpi närvi koristamisega. Kuna köögis pliit oli suhteliselt puhas, siis lemmikoristus jäi ära. Järgmisena jäi silma laual kerkiv paberikuhi, mis ei kuulu mulle, aga ma olin kuskile kaotanud oma ID-kaardi ja kuigi ma lappasin paberikuhja kaks korda läbi, oli kaart ikka kadunud. Vaatasin juba internetist kuidas uut saab ja (oli vist) 45 eurot tundus liiga suur hind hooletusele. Võtsin paberikuhja veel kord ette: sorteerisin paberid teema ja kuupäevade järgi, kleepisin pisemaid suuremale paberile, augustasin ja köitsin kausta. Kui pea kõik paberid olid korrastatud, leidsingi sealt vahelt oma ID-kaardi. Jee!

Erutus vähenes. Pisut. Läksin magama ja visklesin voodis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul suutsin välja mõelda kuidas ma peaksin köögis ja vannitoas remonti tegema. Veel mõtlesin suurest küürimisharjast, millega võiks ühiskoridori üle nühkida. Energiliselt, tundega, pritsmetes. Siis ma jõudsin oma õla ära lebada ja mõelda, et huvitav millises poosis ma tavaliselt magama jään? Ei meenunud. Vist oli selili ja ilma padjata. Panin end vahepeal pimedas käsikaudu kiir-riidesse ja käisin õues suitsetamas. Kell oli neli. Öösel. Tundus, et oleks nagu valgemaks minema hakanud, kõik oli nähtav. Ööloomale, loomulikult. Ja mul oli veel hulk toredaid kolimisega seotud mõtteid.

Vot selline öö!

%d bloggers like this: