Mõõkade maru. 2. osa Veri ja kuld

Viimasel kuul on raamatute lugemisega halvasti olnud: öökapil (tegelt küll relvakapil) on mitu poolikut raamatut, aga tõmme nende poole puudub. Elu on ka liigkirju olnud. Siis aga lugesin ulme.ee-st, et Mõõkade maru teine osa on eesti keeles välja tulnud ja mu elu leidis sügavama mõtte: ma pean seda kohe saama.

Neljapäeval sain teada, et saan. Kuna uue korteriga oli tegemist, siis polnud aega kohe lugema hakata. Kuid eile õhtuks (ööks?) oli tellis läbi mõnuletud. Sel korral otsustasin, et kui midagi väga armastada, siis ei tohi sellest sajaga üle kihutada, näljasena suuri tükke kurku tõmmata, tormata-tormata-tormata. Eelmiste raamatutega ma vist tegin nii. Ma pean end alati tagasi hoidma, kui mulle miski väga meeldib, sest ma tahan seda kohe ja kiiresti ja täiega. Tegelikult tahan ma suuremat osa asju, mis mulle äkitse pähe tsurgatavad kohe ja kiiresti: uut tehnikavidinat, uut juuksevärvi või soengut, uut harrastust, uut inimest. Kohe ja kiiresti, kasvõi nui neljaks. Umbes nagu oodates läheks asi kehvemaks. Mõnikord lähebki – näiteks armumine läheb üle😀 Või tuleb uus tore mõte, mida on ka kohe vaja ja siis eelmine ei tundu enam nii erutav. Ja on ka asju, mille kiiresti saamine-tegemine võib osa mõnust hävitada või seda lühendada.

Lugema hakates oli mul hirm, et kuna eelmise osa lugemisest on möödunud pool aastat (FB-st saab Ossu fotode järgi kontrollida, millal ma Pelgulinnast raamatut toomas käisin), siis olen äkki ära unustanud, kuhu kõik otsad poolikuks jäid. Mure oli asjatu – kõik oli meeles. Kuid sel korral ma tahan lahtised otsad kirja panna, et ma järgmisel korral muretsema ei peaks. See tuleb kõige lõppu, kes ise nii kaugele lugeda plaanivad, aga pole veel jõudnud, seda postitust lõpuni lugema ei peaks.

Lugedes mõtlesin, et mis selles kohutavalt pikas seerias raamatutes sellist on, mis lahti ei lase. Kuidas ta kirjutab nii, et ma aina ahmiks juurde? George R. R. Martin kirjutab nii, et ma natuke nagu tean, mis juhtuda võiks, aga ei tea ka ja tahan teada, mis ikkagi juhtub. Tavaliselt juhtub midagi ootamatut. Keegi lüüakse, viuhti maha, on kõige levinum. Halb inimene muutub heaks – seda juhtus ka viimases raamatus. Huvitav, miks ta vastupidist ei tee? Martini kirjeldused on väga detailsed ja kuigi ma pole mingi pikkade kirjelduste sõber, siis tema kirjutatuna need meeldivad mulle: koledad inimesed – ilusad inimesed, põnevad toidud, huvitav maastik ja inimeste mõtted. Küsisin mehelt, kes raamatut pole lugenud, aga nüüd vaatab eestikeelse tõlkega filmi, et kas filmis on ka nii, et kogu aeg ootad, mis tuleb. Ta väitis, et pole. Ma olen temaga nõus.

Ja nüüd need raamatu lahtised otsad, mis peaksid uut lugema hakates meeles olema.

Sansa viidi Pisinäpu poolt tema tädi lossi Kotkapessa. Pisinäpp abiellus tädiga, tappis ta ära ja süüdistas teist. Ise aga tahtis Sansat, kuna too oli oma ema moodi. (Cat oli raamatu lõpus mingiks zombiks tehtud).

Sansa oli abielus Tyrioniga ja kahtlustati, et nad tapsid kuningas Joffrey tema pulmas, kuigi seda tegi Pisinäpu sepitsustel üks vanatädi. Tyrion mõisteti surma, aga ta vend Jaime ja ämblik päästsid ta salaja vangikongist ja ta läks ja lasi oma isale ammunoole kõhtu.

Arya uitas üksi ja jõudis sadamasse, kus ta näitas oma kahtlast münti, teadis salasõna ja saab laevale.

Jon sai öise vahtkonna ülemaks.

Bran ratsutas mingi imeliku mehe ja suure põhjapõdraga (ja kahe sõbraga) põhja poole müüri 3 silmaga varest otsima.

Daenerys saatis Jorahi minema, jättis Barristani oma ihukaitsjaks ja jäi Meereeni elama, et lohed suureks kasvaksid.

Tagged:

4 thoughts on “Mõõkade maru. 2. osa Veri ja kuld

  1. Asjadest 25. oktoober 2011, 16:05

    Millist relva sa omad? Püstolit? Revolvrit?

    Like

  2. Manjana 25. oktoober 2011, 19:31

    Relvakappi omame. Relva müüsime eelmisel aastal maha. Kui soovi on, võin relvakapi ka maha müüa, kuigi tänapäeval pole rauast kapi omamine enam kohustuslik. Aga tulistan normaalselt suva tulirelvaga, mis töötab.

    Like

  3. Asjadest 28. oktoober 2011, 15:37

    Miks sa hea asja maha müüsid? Tundus kasutult seisvat?

    Like

  4. Manjana 28. oktoober 2011, 19:04

    Suht hea riist oli küll, aga täiesti ebavajalik. Seisis mitu aastat, me ei teinud temaga midagi. Mehe oma, ta pidi minema relvaloa pikendamise allkirja politseisse tegema, aga leidis, et seda relva pole vaja. Nooremast peast võib palju toredaid mõtteid olla, mis hiljem enam nii huvitavad ei tundu.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: