Film tüüpilisest joodikust

Kuku: mina jään ellu

Kuku: mina jään ellu

Vaatasin eile õhtul ETV-st Maimiku 2010. aasta dokumentaalfilmi pealkirjaga “Kuku: mina jään ellu”. Kes ei vaadanud ja kinos ka ei käinud, siis Ekspressis on päris põhjalik ülevaade. Teoreetiliselt oleks see film pidanud rääkima näitleja Arvo Kukumäest, aga minu arvates ei rääkinud. See oli dokumentaalfilm täiesti tüüpilisest eesti joodikust.

Miks selline hinnang? Filmi alguses öeldi, et Kukumägi on filmi- ja teatrinäitleja, näidati lõike nõuka-aegsetest filmidest, kust kõik teda teavad. “Karikakramängu” olen ma mitmeid kordi näinud ja see koht, kuidas ta enda rinnale lasi linnu tätoveerida, läks lausa kõnekeelde. Kuid filmis polnud mingeid näiteid tema teatrinäitlemisest. Ega mina ka ei tea, kas ta on laval mänginud, aga vanasti tehti pea kõigist teatrilavastustest televersioonid. Tavaliselt räägitakse eesti näitlejate puhul ka sellest kus ja kellega nad koos näitlejaks õppisid ja kes oli kursuse juhataja. Kuku näitlemisega seotus filmis puudus, kogu filmi täitis tavalise joodiku näitamine. Ja selle kuidas ta ei saa näidelda, sest on tsüklis. Isegi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” ei näidatud.

Minu õnneks pole mul väga lähedast kokkupuudet pärisjoodikuga. Noh, vanaisa jõi korralikult, aga see oli nõuka ajal ja peamiselt jõi ta enda tehtud õlut-veini ja ma olin laps; ei analüüsinud kogu pilti piisavalt. Aga ma tean pärisjoodikuid küll, mul üks sugulane on ka: vanem kui Kuku, kah arvab, et väga terve ja pika elu maha joonud, haiglates käinud, kainusperioodil teeb sporti. Nad ongi sellised nagu Kuku, ei vähem ei rohkem. Joomine on haigus, mis ei lähe mitte kunagi üle, pole lootustki. Vähemalt mina ei tea kedagi. Peavad 10 aastat vahet ja võivad jälle komistada. Nad ei hooli millestki ega kellestki, nad varastavad sõpradelt-sugulastelt, haisevad ja on nõmedad. Kainena on nad väga toredad inimesed, armastusväärsed, sõbralikud, lahked, kahetsevad “ma enam ei tee”. Aga teevad, sest viinakuradist ei pääse, 3 tilka verd antud ja kehtib surmani.

Peategelane

Kuna tegemist oli portreefilmiga, siis peamiselt näidati Kukumäge ja see oli väga tüütu. Noh inimene võib ju öelda, et ta on andekam kui teised, targem kui teised, tolerantsem ja hoolivam kui teised, aga kui inimene seda endale ja teistele kõva häälega välja ütlema peab, on asjalood halvasti. Kõik need jutud, mida ta seal filmis rääkis, olid igavad jutud, mis ei andnud mulle kui vaatajale midagi. Noh ei olnud keskmisest eestlasest erinev ja midagi huvitavat, mida ma ei teaks, ei rääkinud ta ka, isegi näitlejate klatši mitte. Filminäitleja võiks rääkida, mis toimus filmimise telgitagustes, kuigi ma olen kuulnud, et ka seal käis korralik joomine… Kuku rääkis, et ta on nii mitmetahuline, et hoia ja keela. Filmis nägin ma kogu aeg tavalist inimest, isegi mina näitlen elus palju rohkem. Filmitegija laiskus?

Kõrvalosatäitjad

Teine filmi peategelane oli ta naine. Dokfilm joodikust oleks võinud rõhuda sellega kaasnevale sotsiaal-psühholoogilisele probleemile kaassõltuvus (lugege lingilt ise, mis see on, aga Eesti on selliseid naisi puupüsti täis), aga ei peetud oluliseks, naine vihastas ainult üks kord.

Peamise sõbrana näidati Heino Seljamaad, keda kujutati morni irisejana. Vot tema on küll hea näitleja, sellist Seljamaad ma ei teadnudki. Veel näidati tema sõpru Kagu-Eestis, kuigi jäi mulje, et neid näidati ainult Kuku hooliva külje välja toomiseks. Kuhu jäid kõik teised sõbrad? Olen Kukumäge näinud koos joomas näiteks Villu Tammega. Ja Tallinn on täis viinakuradist vaevatud kultuuriinimesi, küll sealt oleks huvitavaid jutte kuulnud.

Imeravitsejad olid ka üks hullem kui teine. Eriti teine. Tal polnud isegi psühholoogiannet – ei saa inimest mõjutada, kui sa talle kogu aeg vastu vaidled. Kuidas ta endale üldse “kliente” hangib, kui ta on nii kehv suhtleja? Milleks pühendada filmis aega soolapuhujatele, et Kuku rumalust ja lootusetust demoda?

Tehniline külg

Film oli kokku pandud tsükliliselt: minevik, langus, pisike tõus, langus, lõplik tõus. Lõikude vahele oli topitud must ekraan aja ja selgitusega. Need mustad augud ei haakinud, vaid tükeldasid, muarust. Taustmuusikaga polnud ka liialt vaeva nähtud. Kohati meenutas Reporterit, kus “uudislõikudele” otsitakse taha naljalauluke. Et oligi plaanis Kukut mõnitada?

Kõige õudsam lõik oli filmi lõpus. Ma olin filmi DVD-mängijale salvestanud ja vaatasin seda kell 2 öösel. See koht, kus tema Lõuna-Eesti tuttavat maeti, oli juuuube pikk ja sisutühi. Ma saan aru küll, et filmitegijal oli huvitav õigeusu matusetalitust vaadata, aga mis liig see liig. Teksti ka ei olnud.

Vahepeal polnud filmis jälle pilti. Mul läks igavaks ekraani vahtida, kui seal midagi ei toimunud, vaid ainult pea rääkis. Võis rahumeeles telekale selja keerata ja ainult suht sisutühja teksti kuulata. Raadiol ja dokfilmil peaks ju mingi vahe olema?

Nojah, igatahes oli halb film. Ei olnud see näitlejast, ei olnud see erilisest inimesest, ei olnud see tehniliselt huvitav, ei pakkunud see sotsiaalselt täiuslikku pilti. Halb film.

9 thoughts on “Film tüüpilisest joodikust

  1. luize 28. oktoober 2011, 09:44

    Vaidlen vastu selles osas, et oli halb film. Väga hea film oli, ma arvan, et nii ausat dokfilmi ei ole eestlased teinudki veel. Maimik igatahes peaaegu et puhtjuhuslikult komistas nii hea materjali otsa.
    Rõhuasetus on seal niisugune ilmselt seetõttu, et algselt pidi film tulema hoopis KUKU ja selle ratastoolis oleva sobra Arvo suhetest. Aga Arvo suri õnnetuses. Sellest niipalju neid setu joodikuid ja pikk matus kah. Seljamaa eriti ei irisenud küll, üks seik oli ainult, kus neil seisuks läks seal, aga muidu on tegu pea ainsa Kuku sõbraga, kes veel hoolib ja aitab. Alkohoolikuna teab ta ilmselt ka, mida sõber läbi elab ning kuidas teatud olukorris tuleks käituda. Millist Seljamaad sina siis lähemalt tunned?
    Film rääkis ikka Kukumäest, aga sellisest Kukust nagu ta praegu on, üles ja alla kogu aeg. Mis need filmimise telgitagused siia puutuvad? Ja ehkki filmirolle on tal umbes neli korda rohkem kui teatrirolle, ei ole kindel, kas neid kõiki peaks dokfilmis näitama. Teatris mängis ta peamiselt Noorsooteatris, aga ka Draamas. Ja pole kindel, et neid on üles filmitud.
    Mis puutub sellesse, et Kuku enesekiitmine tüütuks läks, siis läks jah. Ja see oli ka tüütu, kui teised teda kiitsid, nagu oleks tegu maailma kõige parema inimesega. Tegelikult on Arvo Kukumägi tavaline alkohoolik ja kui ma alguses tundsin naisele kaasa, et vaat kus eneseohverdaja, siis nähes, kuidas ta ise mehele napsu valas, ei saa küll aru, mille üle ta veel kaebab. Aga mina joodikuid ei salli ja ei ole ilmselt kõige objektiivsem hindama lähedaste käitumist.
    Ja nii palju kui mina nägin, siis kaine peaga Kuku ainult mängiski Arvo Kukumäge, joobnuna oli ta see, kes oli. Nii et leidus filmis nii näitlemist kui ausust.

    Like

  2. Bianka 28. oktoober 2011, 10:36

    Vaatasin nüüd kah salvestatud filmi ära ja mulle jättis see sügava mulje. Või peaks ütlema, et masendava, kuidas üks inimene oma elu raiskab. Minu arust oli film väga hästi tehtud, sest ta tekitas emotsioone. Mulle tundus, et seda setumaa joodikute teemat põimiti väga osavalt Kuku eluga. Kuidas heal hetkel lubas Kuku sõbrale appi tulla, aga tegelikult polnud temast kasu, sest ta ise pole sugugi neist parem. Eks Kuku, vaatamata enesekiitmisele, sai ju ka ise selgetel hetkedel aru, et alkohoolikut keegi enam ei uslda ega anna talle tööd. Ja nii on sellest minnalaskmise ringist väga raske välja murda. Kurb, ja võib-olla mõni teine (kasvõi Jan Uuspõld) taipab tema saatusest õppida, enne kui on lootusetult hilja.

    Like

  3. Manjana 28. oktoober 2011, 11:58

    Minu hinnang “halb” on hästi isiklik ja põhineb peamiselt kahel asjaolul:
    2. ma ei pea eetiliseks teha film näitlejast, mis tegelikult on film joodikust ja kui film tehti sotsiaalkriitiline ehk portree joodikust, siis poleks vaja olnud muud butafooriat, mis üritas jätta muljet, et film on näitlejast. Ei olnud ei liha ei kala.
    2. tehniliselt oli kehvasti tehtud film: pilt oli igav, taustmuusika ei mänginud kaasa, stsenaarium logises.

    Teie mõlema kommentaar põhineb peamiselt filmi emotsionaalsel väärtusel ja kindlasti on film emotsionaalne. Lihtsalt mulle sellest ei piisa.

    Like

  4. Ulmeguru 29. oktoober 2011, 11:17

    Kindlasti ei olnud see film näitlejast Kukumäest… film oli joodik Kukumäest, kes kunagi oli näitleja… selles mõttes on kirjutis pisut mööda küll…

    Samas, oli ikkagi sitt film!

    Tule taevas appi, et kas meil vähe veel filme joodikutest? Et sotsiaalne ja puha?

    Ei, film on värdjalik, sest püüdis näidata, et hoolimata alkoholismist on Kukumägi ikkagi tore mees ja andekas niikuinii. Ma tean, et loojad on tundliku närvikavaga ning alkoholism käib neil ametialase riski hulka, aga ma ei suuda nautida joodikut lihtsalt seetõttu, et ta joodik on.

    Tean millest räägin, sest mul on suguvõsas palju joodikuid olnud ning on ka palju joodikutest naabreid olnud. Olen näinud, et mida alkohol inimesega teeb ning seetõttu olen alkoholismi ja alkohoolikute ülistamise (ja kasvõi mõistapüüdmise) asjus sallimatu.

    Like

    • Franz 29. oktoober 2011, 14:37

      “ning seetõttu olen alkoholismi ja alkohoolikute ülistamise (ja kasvõi mõistapüüdmise) asjus sallimatu.”
      Tohoh? Kuidas filmis alkoholismi ülistati? Tundub, nagu oleksime vaadanud kahte erinevat filmi. Seda just filmis oli näidatudki, kuidas andekast näitlejast on saanud tüüpiline alkohoolik.

      Like

    • luize 29. oktoober 2011, 15:07

      Ei tea midagi, mina mõtlesin just, et hoolimata sellest, et Kuku on andekas näitleja (olnud), on ta ikkagi joodik. Alkohoolik. Ma justkui joomise ülistust ei näinud seal, pigem vastupidi.

      Like

  5. Barbara 30. oktoober 2011, 16:13

    Tahaks vastu vaielda mitmele väitele siinses arutelus. Kõigepealt autori määratlusele, et tegu on filmiga tüüpilisest joodikust. No NII tüüpiline see lugu ka pole, sest Kuku OLI siiski keegi ja isegi pärast põhjahoovustes loovimist suutis ta korraks vaid uuesti olla see mees, kes ta kunagi oli. Ja kui see katse luhtus, siis ei tähenda, et ta ongi alla andnud. Tüüpiline joodik oli kujutatud näiteks filmis “Joonatan Ameerikast”. Ja teiseks vaidleks Ulmeguruga, et filme joodikutest pole sugugi NII palju. Peale Joonatani mul küll rohkem pähe ei tule. Iseküsimus, kas sellest peaks või ei peaks rohkem rääkima.

    Need, keda teema pole isiklikult puudutanud (nagu autorgi väidab), ei näe asjal mõtet. Joodik on joodik ja see on tema enda valik. Hakaku normaalseks! Mina seevastu olen oma elus alkohoolikutega üsna ähedalt kokku puutunud ja tean, mida see kõik endast kujutab. Ja see film puudutas mind vägagi valusalt, sest see on hästi ja jõhkra aususega tehtud. Ka mina suhtusin enne filmi vaatamist sellesse eelarvamusega, et mis see Kuku suurustab, et mina jään ellu! Ise ei kavatsegi joomist maha jätta ja mis kasu on sellisest tema elu pahupoole vaatamisest. Pärast filmi vaatamist olen vaimustuses. Selles filmis on alkohooliku teema lahatud paremini, kui kunagi varem. Blogipostituse autor arvas, et film lõppes “lõpliku tõusuga”. Tüüpiline valearvamus, inimese kohta, kes ei tea, kuidas asi käib. Kuigi Kuku oli juubelisünnipäeva alguses kenasti kaine, kohal olid ministrihärrad ja kuulsad näitlejad, siis lõpukaadrites näidati pudelit hoidvat Kukut. Ja see asi lõpeb, teadagi kuidas…

    Selle filmi suurimaks väärtuseks peangi ma Kuku enda arvamusi oma elu ja joomise kohta.

    Like

  6. Oudekki 30. oktoober 2011, 23:58

    Film võib olla aus, aga ikkagi vilets… Ja ma arvan ka, et film peab tekitama emotsioone – mina näiteks virisen kehva tehnilise lahenduse üle sellepärast, et see sega mu emotsioone, ma pean tähelepanu pöörama millelegi, millele ma ei taha.

    Tsiteerides Uusloomingu blogi, film peab olema niisugune, et… “on loodud tervik. see tähendab, et pole midagi üleliigset, et on palju erinevaid toone, mängulisust, ilu, lihtsust. see tähendab, et me saame aru, aga läheme mänguga kaasa ja laseme ennast eksitada ja meil on selle üle hea meel ja me kuratlikult naudime seda mängu.”

    Ja kui tervikut ei ole, siis ei ole hea film…. Kõikidest püüetest ja tükkidest hoolimata.

    Like

  7. Manjana 2. november 2011, 21:13

    Tüüpilise joodiku mõistest.
    Oleme kodus ka arutanud küsimust, et eestlastel on joomisest ja joodikutest mitmeid erinevaid arusaamu. Joonatanis näidati joodikuid hetkel, mil neil oli joomahoog, Kuku puhul näidati teisi hetki ka. Tavaliselt eestlased peavad joodikuks inimest, kes tegelikult ei anna enam inimese mõõtu välja. Minu jaoks on joodik inimene, kes on alkoholist sõltuvuses, ehk ta joob mitu päeva järjest. Igal joodikul on vahel päevi-nädalaid-kuid, kui ta on täiesti tavaline inimene. Joodik on inimene, kes peale paari pitsi langeb uuesti sõtuvusse ja joob end varsti jälle seaks. Joomatuur kestab järjest mitu päeva/nädalt/kuud. Mina, näiteks, joon ka, aga ma saan alati otsustada, et ma järgmine päev ei joo üldse ja tavaliselt on nii, et kui ma 1 päev olen liiga palju joonud, siis ma teine päev enam ei taha alkoholi nähagi. Joodik tahab. See, et Kuku on juhuslikult elukutse poolest näitleja, ei tee teda paremaks joodikuks kui näiteks traktoristi. Joodikuna on nad ikka ühesugused ja ei jõua päevade ja nädalate kaupa ei tööle, ega kuskile mujale peale joomise. Töö sisu ei tee kedagi paremaks või halvemaks inimeseks.

    PS! Kummaline, et joodikute mittetundmist etteheitvad kommentaarid võtavad mu lause, et ma ei tunne ühtegi joodikut lähedalt, aga ei loe järgnevat kirjeldust. Lähedalt tundmine tähendab minu jaoks inimesega koos elamist. Ma ei pea selleks kellegagi koos elama, et teda hästi tunda.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: