Küpsiseparadiis. Kerttu Rakke

K.Rakke. 2007. KüpsiseparadiisÄkki ma ei tohiks sellest raamatust kirjutada, kuna ma ei jõudnud tervet raamatut läbi lugeda? Nojah, igatahes on emal külas käimine väga hea abinõu lugemisvara valiku laiendamisel. Ema laenutab neid teoseid, mida ma ise ei võtaks, aga loen ma neid ikka. Muideks, nende külaraamatukogult võeti ka raha vähemaks ja nüüd on neil kahe küla peale üks raamatukoguhoidja, mis tähendab, et ta käib üle päeva vms.

Esimene mulje peale 25 lehekülge oli suhteliselt masendav. Kerttu kirjutas selle raamatu “Kodu keset linna” kirjutamise hooga ja unustas ära, et romaani ja teleseriaali tekstil on erinevused, suured erinevused. Ta pani esimestesse peatükkidesse suure hulga tegelasi, kes omavahel lobisesid. Jube väsitav oli romaani pähe näitekirjandust lugeda. Ok, las lobisevad, aga olgu neil siis omavahel mingi erinevus, et ma neil vahet teha saaks. Telekas on lihtne inimesi eristada, sest sa näed neid, raamatus tuleks tegelasi ka kuidagi tutvustada. Esimeses peatükis on pensionärist ema oma päris täiskasvanud tütrega, aga mina arvasin tükk aega, et on mingi 30-aastane naine oma väikese tütrega.  Kuna nimed olid ka tavalised lihtsad eesti nimed, siis läksid nad ka omavahel segi. Alles siis, kui tütar läks suitsetama, sain aru, et ilmselt on täiskasvanu.

Kuigi raamatus tegelasi liialt ei tutvustatud, oli see täis igasuguseid täiesti ebavajalikke detailide kirjeldusi. Noh, näiteks, kuidas keegi istub laua taha ja kuidas ta täpselt teed joob. Boooring! Kui ta selle tee kätte just kõngeda ei kavatse, siis mind tema joomine ei huvita, ausõna! Ei ole vaja lehekülgedele pikkust lisada igasuguste igavate ja ebaoluliste olmedetailide kirjeldamisega.

Kui nüüd keegi arvab, et tegelmist on loetamatu raamatuga, siis ta eksib. Teise peatükiga sain ma juba aru, kes on kes ja mis värk on ja lugeda oli täitsa mõnus. Ma lugesin veel, kui kõik juba olid magama jäänud ja ka hommikul võtsin raamatu ja lugesin edasi. Lõpuni ma lihtsalt ei jõudnud, sest tuli aeg koju sõita. Raamatus olid elulised, väga elulised, tegelased, kõik mingi probleemiga, mida nad küll veel lahendada ei üritanud, aga äkki pärast üritasid. Ega neil liiga palju valikuid ei olnud ja ei usu, et seal romaanis ka põnevat haripunkti oleks olnud, aga lugeda kõlbas küll.  Ladusalt kulges, põnevust paistis ka. Maailmakirjanduseks saada lootust pole.

PS! Mu emale meeldib raamat ka, ta ütles, et hea raamat, üldse ei ropendata.

%d bloggers like this: