Neljandalt korruselt

Neljandal korrusel on masendav. Kui ma seal esimest korda käisin, sest oli vaja MRT-d teha, siis esimesena jäi silma, et inimesed käivad seal läbipaistvate kotikestega, mille juhe läheb kuskile saba alla ja kotikeses on uriin. Igaüks näeb mis värvi ta sul on. Ühel vanal naisel, kes kõndis moodsa käimisraamiga, oli punakas. Ma arvan, et punakas ei ole hea näitaja. Kuid tädi oli optimistlik ja noolis õdedelt kiidusõnu, et ta ringi kõnnib. Oma mercedesega, nagu õde ütles.

Esimesel korral pidin ma minema kella kaheksaks, teisele korrusele, kui peauksest siseneda. Haiglasse vastuvõtt. Seal oli järjekord. Mitte liiga pikk, aga päris aeglane. Järjekorranumbrimasinat ei olnud ja kui üks naine otsustas lihtsalt esimeseks minna, läks ütlemiseks. Muidugi hakkavad ka eestlased häält tõstma, kui istud järjekorras, mille eesmärk on haiglasse saada.

Tunni aja pärast sain palatisse, kus oli kolm naist. Ühega neist sain kohe jutule. Ta ei teadnud veel täpselt, mida talle tulevik toob, aga meil oli huvitav vestelda. Ta oli haiglas juba kolmandat päeva, kuigi pidi ainult MRT-d tegema, aga masin polevat töökorras olnud. Vanemas keskeas naine oli õpetaja kutsekoolis, kus õpetas siseviimistlust. Oi-oi kus tänapäeval on palju põnevaid lahendusi seinade jms tarbeks. Sain teada, et külmale välissiseseinale on parim kate vedel tapeet, mille seinale saamine on kunsttükk, aga tulemus on mõnus. Ja kõige lihtsam on panna värvitavat tapeeti.

Õnneks töötas minu arst ka samas haiglas ja nii sain lõunaks oma MRT, ultraheli, röntgeni ja palju põnevaid vereproove antud ja koju. Lahkusime tädiga sõpradena. Talle lubati ka, et saab kohe MRT-sse, ta oli Saaremaalt.

Paari nädala pärast pidin minema jälle sinna teisele korrusele, aga sel korral hommikul seitsmeks. Nii varahommikul järjekorda ei olnud. Kuid neljandal korrusel polnud ka vabu voodikohti. Istusin haiglariietuses (mis pärineb minu sündmisajast) koridoris toolikesel ühe teise naisega kõrvuti. Koridoris sain istuda kella kümeneni (haiglasse jõudsin seitsmeks, eksole). Vahepeal paigaldati ka mulle põiekateeder. See ongi too uriinikott juhtmega. Paigaldamine oli kiire ja lihtne, ebameeldiv, aga mitte valus. Mul tolle riistapuuga südamilikku suhet ei tekkinud, kuigi tänu sellele johhaidiile ei pidanud ma kaks päeva WC-s käima.

Kott vedeles mu kõrval põrandal. Ja mina istusin koridoris. Mingi hetk tuli keegi sanitar ja ütles, et ma oma suure seljakoti (täidetud raamatute jms) seina äärest oma tooli kõrvalt ära võtaks, ta tahab sinna veel ühe tooli panna. Kuna ma polnud kunagi kateedriga kaltsuprintsessi riietuses mitu tundi järjest võõra inimesega külg-külje kõrval istunud, saatsin tädi koos tooliga soojale maale.

Minu palatis number üks (toa numbriga 402 või 403) oli veel kaks naist. Ühele neist oli nädal tagasi tehtud kaks operatsiooni. Esimene pidi olema lihtne op, mida tehakse kühtu tehtud augukeste kaudu, aga selle käigus tehti plaaniväliselt auguke ka põie sisse. Tädi pidi peaaegu otsad andma, aga siis nad tegid teise opi veel ja korjasid kõhuõõnest uriini ära. Aga tal ikka kõht valutas.

Teine tädi oli mu ema vanune. Tema oli nädal aega oma vere paksust timminud ja pidi ka sama päeval opile saama. Väga tore tädi oli. Me rääkisime palju. Ma oskan väga häid küsimusi esitada. Kui sul on palju häid küsimusi, siis ei pea endast mitte midagi rääkima. Poože moi, mida ma kõik kuulsin! Kõike ma ka rääkida ei saa, aga jutt, kuidas ta vabatahtlikult härra jurist Kaasikule oma kesklinnas kellelegi tagastatud majas asunud korteri võtmed andis, kinnitab kohtukeissi, et herr Kaasik on petis. (Seda ei öelnud tädi, mina järeldan).

Lõuna aeg sain opile. Jube põnev! Keegi vanemat nägu õde küsis ühelt noorukeselt ehmunud näoga tüdrukult, et kas ta tahaks proovida ühe eriti jämeda kateedri mu käe sisse ajamist. Enne kui nooruke noogutada jõudis, keelasin ma minu pisikese käega katsetamise ära. Iuu, isegi kogenud õde pani seda nõela suht valusalt. Teisena sain katsetada epituraali. Epiduraalanesteesia tundus alguses päris õudne, sest ta torkas nõela selga täpselt sinna, kus mul peaks mingi radikuliit istuma. Tõmbasin seljalihased pingesse ja tädi oli pahane. No ma siis lubasin sinna valusa nõela pista. Pärast seda ei mäleta ma midagi. Ärkasin intensiivis. Süda oli paha. Panin silmad kinni ja magasin veel. Tegin jälle silmad lahti ja süda oli ikka paha. Magasin veel.  Lõpuks ärkasin ja süda polnud enam paha, nad viisid mu omasse palatisse, kus mind rõõmuhõikega “Omad tulevad!” vastu võeti.

Aga valus mul liiast polnud. Voodist tõusta ma siiski ei soovinud. Külje keeramine tundus ka vastik. Kapil oli mingi põnev masin, millest valuvaigistit vaikselt doseeriti. Mingi muu vedeliku tilguti oli ka, käe kateedris. Süüa, nad lambakoerad, mulle ei andnud. Ma lootsin, et opipäeval ei anta, aga ka hiljem toodi mulle vaid taimeteepakike, riisikrõbin ja vedelik, mis pidavat puljong olema. Tegelikult oli see nõudepesuvesi. See haises nii jubedalt, et kui ma käima hakkasin, oli esimene asi see kraanikaussi visata, et ta ei haiseks mu kõrval. andsin seda vedelikku ühele õele nuusutada. ta arvas, et äkki peaks soola lisama. Kuidas palun? Nad ikka mittemidagi tervislikust toitumisest ei tea? Teistele anti normaalseid toite. Mulle mitte. Õnneks mees tõi šokolaadikomme😀

Kui ma arstilt küsisin, et tahaks süüa ka, ütles ta, et enne peaks mul kõht läbi käima. Nalja teevad vä? Kuidas ta läbi käib, kui ma ei söö? Arst ütles, et šokolaadi asemel võiks banaani süüa. Mees tõi banaani. Söömine oli imelik, ma tundsin kuidas söök kohale jõuab ja kõht sai poolest banaanist servani täis ja rohkemgi. Oookei.

Teisel päeval peale oppi öeldi, et ma pean nüüd kõndima ja põiekateeder võeti ka ära. Naised olid rääkinud, et pärast kateedrit võib probleeme tulla, pidamatusega või nii. Mul töötas kõik nigu peab. Kõndimine polnud väga mõnus. Kõhu sees polnud valus, aga pealpool oli. Kuna ma ei arvanud, et kõndimine on  kasulik, kui mul kõhunahk kripeldab, siis ma liiast kõndima ei kippunud. Teisel päeval võeti see valuvaigisti tilguti ka ära. Ei hakanud kuskilt valutama. Ainult õlg suri natuke lebotamisest ära😀

Valuvaigisteid jaotatakse haiglas lahkelt – iga hommik kolm tükki korraga. Mingil õhtul käidi küsimas, et ega keegi unerohtu ei taha. Ma arvan, et valuvaigistid mõjuvad vist unele ka hästi, ma suht probleemivabalt magasin, mil tuju tuli. Aga kuna mul kuskilt ei valutanud, ainult kõndimisel kõhunahk oli valus, siis otsustasin, et mina nende peotäit tablette ei võta. Õde vaatas mind kurja pilguga, kui söömata rohu avastas. Küsisin, et mis rohud need on. Valuvaigistid, oskas ta öelda. Kuna kõik õed vaatasid mind kui friiki, ja toakaaslased ka, siis ma päeva jooksul ikka sõin nood kolm tabletti ära. Aga mu ei valutanud kuskilt! Enam nad mulle tablette ei toonud.

Too tädi, kel oli nädal tagasi op ja sai põide augu, sõi iga päev kenasti valuvaigisteid (ja normaalset sööki, mitte dieetmöga) ja rääkis reedel, kui ta koju lasti, telefonis tuttavatele, et ta arvab, et tal on ikka halvasti, et ta toakaaslane loobus valuvaigistitest, aga tema küll ei saa loobuda. Ja ta muutkui jalutas, sest õed ju ütlesid, et liikumine on kasulik. Ta üritas mulle ka selgitada, et ma peaksin rohkem liikuma. Ma samas arvan, et tal võis valus olla ka sellest ringisibamisest. Aga ta lasti ikkagi koju. Ma liikusin mõõdukalt. Peaasjalikult WC-ni, et äkki ikka pääseb dieedilt päristoidule. Tutkit! Nojah, nälja peletamiseks käisin õues suitsetamas. Suitsetamine pidavat ju seedimisele ka kiirendavalt mõjuma. Alguses kartsin, et vahe eelmise korraga sees, kõht tühi jne, et äkki kukun suitsu peale pikali vms. Ei juhtunud midagi. Aga neli päeva nälga tegi mind suht kurjaks. Toakaaslane ütles, et ära õdedega tüli nori, hakkavad käru keerama. Jube ülbed õed olid. Haiglas polnud ühtegi eestlasest õde. Kas tõesti on kõik Soomes?

Nojah. Haiglasse ma arvutit kaasa ei võtnud. Polnud tahtmist. Aga jutte on mul veel ja ma ilmselt tahan neid siia kirjutada, kuid see postitus on liiga pikaks veninud.

One thought on “Neljandalt korruselt

  1. kganna 4. detsember 2011, 15:40

    Kateeder on kõnepult. See kuzetoru on kateeter (kateetri, kateetrit, etc) & käe sisse käib hoopistykkis kanüül.

    (Mhmh, teatavasti on ka minul olnud palju meeldivaid võimalusi tihedalt suhelda mitmes auastmes meedikutega;) )

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: