Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas. D. Adams

Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas

Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas

Võimalik, et ma olen seda raamatut kunagi varem lugenud, aga inimene, kes loeb ja lugemispäevikut ei pea, ei saa ka kunagi kindlalt väita, et nii see just ongi. Meil on kodus kõik viis eestikeelset pehmet köidet, kuid ma suutsin neist lugeda vaid kaks ja pool ning siis leidsin, et asi läheb täiesti jaburaks ja kirjanikul pole enam midagi lisada, vaid ta lihtsalt kirjutab hetkedel, mil ta on kas purjus või lihtsalt imelikus tujus. Hetkel, mil ta purjus pole, kordas ta esimese raamatu olulisemaid kohti. Jah, esimene raamat oligi ainuke hea neist mida ma lugesin. Raamatute omaniku väide, et “Nägemiseni ja aitäh kala eest” on ka hea, kuna see on peamiselt delfiinidest, pani mind põlglikult nina kirtsutama: kujutan ette kuidas kirjanik võtab (jällegi) esimese raamatu idee, et delfiinid üritasid inimesi hoiatada, aga nood olid lollid, ja ketrab terve raamatu seda ideed edasi-tagasi lisades vahele suvaliste asjasse mittepuutuvate asjade pikki ja segaseid kirjeldusi.

Muideks, kui klikkida vasakuloleval pildil saad lugeda pdf-i, kuid raamatu tõlkija on A. Reidla. Paberraamatu tõlkis Kati Metsaots. Küll meil eestlastel on ikka suur ingliskeelest tõlkijate ressurss!

Nojah, aga mis on selles raamatus toredat? Mingi omapärane stiil, mis nakkab. Nimelt hakkasin ma raamatu mõju all kirjutama Laborisse ulmejuttu. Valmis ma seda ei saanud ja kui kolmanda raamatu lugemiseni jõudsin, hakkas mu enda jutt mulle liiast sisuvaba tunduma. Ma loodan, et suudan selle ikka lõpuni kirjutada ja teistele hindamiseks pakkuda.

Tollest raamatust pärinevaid killukesi kuulsin ma juba ammu-ammu kui peamiselt it-inimestega suhtlesin. Neile paistab too huumor eriti sobivat. Mul pole t-särki sildiga “Don’t panic”, kuid nii kõlas BBSummeri lipukiri. Samuti arutati aeg-ajalt tähtsal teemal, et mis võiks olla universumi ülim küsimus, kui on teada, et vastus on 42. Noh ja siis oli olemas tüdruk, kelle hüüdnimi oli Trillian ja ma olen suht kindel, kust ta oma nime hankis, sest pärisnimi oli tal Kristina. Keegi või miski (server?) oli ka Zaphod, aga täpsemalt ei mäleta. Ühesõnaga: inimesed, kes omasid eestis arvutitega kokkupuudet varem, kui asi massidesse jõudis, arrrmastasid seda raamatut.

Kuna iga raamatuga läks asi aina hullemaks, siis on raske öelda, et mis mulle seal meeldis. Suurem osa auru läks kirjanikul sõnavahu peale. Mõned head leiutised olid ka. See ebatõenäolisuse veojõul sõitev kosmoselaev oli vahva. Ilmselt kõige parem asi seal raamatus üldse. Idee, et laborihiired teevad hoopis katset inimestega, mõjus ka meeldivalt ereroheliselt. Ning see tüüp, kes armastusega Norra ranniku kujundas ja hiljem üritas sama asja Aafrika peal teha, mõjus samuti värskelt.

Aga üldjuhul pole tegelaste kujutamine Douglase sarja tugevaim külg. Zaphod Beeblebrox oli ainuke korralikult väljajoonistatud tegelane, kel oli konkreetne iseloom, olevik ja minevik: maailma mõnusaim egoist ja mürakaru. Arthur Denti, kes pääses viimasel hetkel planeedilt Maa, üritati pidevalt mingi ajuhälvikuna kujutada, aga kirjanik ei olnud järjepidev ja ei mõjunud veenvalt. Peategelane Ford ei omanud üldse mingit isikut, kirjanik ei kujutanud seda. Ta küll tahtis pidevalt kuskile, armastas alkoholi ja head äraolemist, aga mida ta mõtles või miks ta midagi tahtis ja kuidas ta teistega suhestus, jäi suht ebaselgeks. Toosama Trillian oli teine inimene maalt, aga teda ei üritatud idioodina näidata. Ta lihtsalt oli ja ütles midagi, kui sobiv hetk tuli. Kuigi tegelikult oli ta algse idee järgi lihtsalt kuskilt baarist ülessekorjatud tibi, siis hiljem oleks ta võinud ka robot olla. Raamatus oli robot ka – Marvin. Douglas üritas teda mingi viriseva melanhoolikuna näidata, aga lõpeks hakkas see püüdlus lugemisel närvidele käima: Marvin oli kogu aeg täpselt samasugune viril, ilma mingite muutusteta ja teiste tegelaste käitumine  temaga kordus. Kuid kas ta ikka tõesti oli väga tark ja miks tarkus peaks virilaks tegema, jäi ebaselgeks. Ta nagu oli tark ja nagu polnud ka.

Ja lõpetuseks esimesest raamatust tehtud filmi esimene jupp:

Tagged:

8 thoughts on “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas. D. Adams

  1. Oudekki 4. veebruar 2012, 19:25

    Noh, ei tohiks siiski unustada, et tegemist on raamatuks vormitud raadioseriaaliga, mis kommenteeris irooniliselt peamiselt Londoni ja mõnevõrra ka laiemalt UK päevapoliitikat ja teatud inglise stereotüüpilisi kujusid (ja seepärast ei vajanud karakterite avamist). Ja just seepärast ma ei ole tahtnud tõlkeid lugeda, sest siin läheb paratamatult tõlkes osa asju kaduma (sest ei pruugi ollagi võimalik sõnavaralisi vihjeid tõlkida).

    Mul on oma inglastest tutvuskonnas nii Marvin, Trent kui Tricia aka Trillian olemas🙂 Trent ja Trillian on ju siiski sellised puhtalt tüüpilised tavalised keskklassi inglise inimesed, neid kohtab iga nurga peal ja seepärast on nad veenvad (ja mina muidugi ei tajunud, et Trenti ajuhälvikuna püüti näidata).

    Aga kui palju ka Eestis juhtub seda asja, et sinu maja läheb lammutamisele ja detailplaneering oli pealinnas keldris juba kuus kuud näha? Omajagu😀 Seega, paljud tolleaegsed UK bürokraatia ja muidu probleemid on ka laiemad industriaalse ühiskonna, kapitalismi ja bürokraatia probleemid ning seepärast iroonia tabav. Ei, nüüd ma lõpetan selle kommentaari ära, sest raamatuid ümber jutustada ei ole tarvis.

    Like

    • Manjana 4. veebruar 2012, 20:24

      esimene raamat oligi hea, aga edasi ei tulnud enam midagi uut. esimene raamat oli kohe väga hea. et mitte öelda väga-väga hea.
      kõik, mis ma kritiseerisin hakkas häirima alles teises raamatus.

      denti ei näidatud kui rumalat, aga kõik tegelased raamatus suhtusid temasse kui hälvikusse ja neil hetkedel käitus ta vastavalt. muidu mitte. see vastuolu mind häiriski.

      Like

      • Oudekki 4. veebruar 2012, 20:53

        Just-just, aga nii ongi elus🙂

        Like

  2. mirri 13. veebruar 2012, 19:39

    Mulle oli see anonüümne jutt The Hitchhiker’s Guide To The Galaxy kohta suureks üllatuseks! Ma pole ulmefänn aga see raamat (need raamatud) on mulle juba vähemalt veerand sajandit suurt rõõmu valmistanud. No alustuseks oli mul muidugi olemas seesama teadmine, mida Oudekki ülal jagas. Vaevalt aga, et sellel muud rolli oli kui see, et teadsin, et ma tean Inglismaa siseelust liiga vähe, et kõikidest naljadest ja iroonilistest vihjetest aru saada. Noh, et kui midagi näis igavana, siis teadsin, et viga pole kusagil mujal kui vaid minus endas. BBC raadioseriaali adressaat möödunud sajandi seitsmekümnendatel elas ikka minust väga erinevat elu. Lugenud olen seda seeriat vaid inglise keeles.

    Like

  3. Manjana 13. veebruar 2012, 20:21

    Ma igaks juhuks mainin veel üle, et see postitus käib kolme raamatu kohta.
    Esimene “The Hichhikers guide to the galaxy…” oli hea, väga hea ja praeguses ajahetkes lugedes on meil sama kena kapitalism, kui tookord inglismaal, kõik klappis.
    Aga 2. raamat “The retaurant at the end of the universe” hakkas vaikselt kiiva kiskuma ja 3. raamat “Life, the universe and everything” läks nii jamaks kätte, et mina üle poole raamatust lugeda ei viitsinud. peale nende on meil selles sarjas veel 2 raamatut, millede lugemiseni ma ilmselt ei jõua.

    Like

    • Oudekki 20. veebruar 2012, 17:11

      Noh, eks järgmised olid natukene vähem seriaalist raamatuks toimetatud, sellega olen küll nõus, asjad kordusid. Aga “tegelaste kujutamine” – no seriaalis tegelased on, mitte ei arene, selle kriitikaga ei taha eirit nõus olla, seda enam, et tegelased esitavad väga äratuntavalt reaalseid inimtüüpe.

      ….aga ma olen kogu aeg kahtlustanud, et kogu seeria nautimiseks peab angloameerika maailmas ning eriti Inglismaal ennast mõnevõrra kodus tundma. Või äkki on midagi tõlkes kaduma läinud?

      Like

  4. Manjana 20. veebruar 2012, 17:50

    iseasi, kas endast ja oma ajast lugupidav inimene üldse seriaalist raamatuks kirjutatud asju peaks lugema. võib ju öelda, et inimesed oma tavapärases elus ka lihtsalt on, mitte ei arene. aga noid inimesi, kes sellest “romaani” kirjutavad, tuleks linnaväljakul avalikult häbistada😀

    Like

  5. mirri 21. veebruar 2012, 10:23

    Hm, mina pean endast ja oma ajast vägagi lugu ja tean , et veel paarkümmend miljonit nende raamatute austajat seda teevad.🙂 Avalikult tuleks häbistada vaid vähesest informeeritusest tingitud hämmastavat enesekindlust.🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: