R.A. Heinlein. Friday, Nukkude isandad ja kaanepildist

Lugesin läbi järjest kaks ammuilmunud eestikeelset Heinleini romaani “Friday” ja “Nukkude isandad”. Viimasest mul polnud plaanis kirjutada, kuid kahlematult oli see paremini kirjutatud kui Friday. Võtsin Heinleini järjest lugemise ette, et teha kindlaks, kas Heinlein on mu üks lemmik ulmekirjanik või mitte. Arvan, et on küll. Miks mulle Heinlein meeldib? Tema romaanides on olemas need osad, mis mulle meeldivad: sügavuti lahatud peategelane, kellele kaasaelamine tekib igal juhul. Ta võib olla ebainimlik, ta võib olla teistsuguse poliitilise või moraalse maailmapildiga kui mina, igal juhul võlub ta su raamatusse viimase leheküljeni magnetiga kinni. Mõlemas raamatus on peategelasteks salaluuraja vms. Ma põlgan luurajaid. Heinleini omi mitte, sest nad pole tüüpilised luurajad, kes võivad ja tahavad valetada ükskõik kellele, ka sõpradele. Mõlema raamatu peategelased olid oma suhetes lähedastega kirglikud.

Friday. 2003. Kujundanud Matti Pärk

Teiseks on igas Heinleini romaanis kriitilisest vaatepunktist kirjeldatud ühiskonda ja kriitiline ühiskonnakäsitlus on minu jaoks mitte kirsike koogil vaid kirsikook vahukoorega, ehk kogu moos, ehk see mida ma laavin. Vot nii!

1983

Friday lugemise alguses olin pisut negatiivselt üllatunud – raamat ei köitnud nii kirgliselt nagu tavaliselt. Läksin ulmekirjanduse baasi ja vaatasin, mida teised arvavad. Igasuguseid asju arvasid ja osaliselt jäin nendega nõusse – raamat on kiirustades kirjutatud. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei loegi edasi, kuid ikkagi jätkasin. Ja ei kahetse. Mingi hetke pärast oli raamat mind jällegi endasse haaranud. Seletasin endale lahti tolle ühiskonna, mida raamatus kujutati: erinevate 20. sajandi valdavamate tunnusjoonte kujutamine ühekorraga. Kui selle endale selgeks tegin, nägin, kuidas loogika jätkus ja sain rahulikult lugeda. Ühiskonna vastuolud ei häirinud enam. Ulmebaasi lugejatel tekitas küsimusi peategelase üliseksuaalsus. Heinleinile seksuaaläärmuste kirjeldamine meeldib ja kuna mu arvates pole ta iial labane, siis 5+. Kuid, jah, raamat oli kiiruga valmis kirjutatud ja hulk lõike olid ülearused, samas on mõned üleminekud jälle liiga äkilised, nagu oleks keegi mingi lõigu vahelt ära võtnud. Ehk – ülepeakela kirjutatud raamat, kuid hea kirjanik on ikkagi heaks jäänud.

1982

1982

Kuid postituse teises pooles tahan pisut kirjutada teemast, millele viimasel ajal mõelnud olen: eestikeelse raamatu kaanekujundus.

Ma enam ei mäletagi kust ma neid mõttejuppe üleskorjanud olen, kuid neid on olnud rohkem kui üks: eesti ulmeraamatu kaanekujundus on kehv. Friday on päris hea näide.

Minul on kodus siuke lilla Friday. Pakun, et kujundaja Matti Pärk ei tohiks ühtegi raamatukaant kujundada, kuni ta ei saa aru, et raamatu kujundamine pole lihtsalt oma suvalise hetkemeeleolu väljendus vaid midagi konkreetsemat. See kujundus ei anna kõige vähematki vihjet raamatu sisule, vaid on suvalt arvutisse visatud johhaidii.

Naistekas

Naistekas

Võrdluseks mõned ingliskeelsete raamatute kaaned. Too 1983. aasta kujundaja luges raamatu läbi ja annab päris hea sisukirjelduse. Omasse aega sobiv.

1982 aasta kujundus pole nii hea, kuna üritab kujutada erinevaid linnu või planeete, kuid keegi ei saa aru, et need oleks kuidagi ulmelised, samas naine näeb välja suva tšikk 70-ndate lõpust.

Kujundus alapealkirjaga “Naistekas” esindab minu jaoks klassikalist naisteka odavat kujundust. Ma ei kujuta ette, et see raamat naistekafännile meeldida võiks. Ulmet on liiga palju. Kuid pildi taustal on näha ka mingit kahtlast elementi, mis nagu vihjaks sci-file. See on kujundus odavamalt kättesaadavale paberköitele ja kujundaja omas tavalist fototöötlusprogrammi, mille elementaarseid nuppe ta tunneb.

2003

2003

Minu lemmik on kindlasti too 2003. aasta oma. Miks? Sest see on ilus ja vastab 21. sajandi alguse üldisele heale moodsale maitsele. Siin on kasutatud fotot, mille pildistas elukutseline fotograaf, valides modelliks inimese, kes vastab kümnendi iluideaalile. Loomulikult pole foto plartsi kaanele põrutatud, vaid see on üks elemente, mis harmoneerub kirjadega. Kõige suuremalt ja väljapaistvamalt on kirjaniku nimi, keda tunneb terve maailm. Kõik muu pole nii oluline ja kõige vähem olulise lugemiseks tuleb raamat kätte võtta ja lugeda. Kujundust vaadates võib kindel olla, et selle tegi vastava haridusega või vähemalt pikaajalise kogemusega raamatukunstnik, mitte suva fotosoppija. Ainus ebatavaline šrift pole arvutist leitud, vaid käsitsi kirjutatud. Kõik ülejäänud šriftid on kõige-kõige tavalisemad. Kõik kujundusdetailid on omavahel harmoonias ja ütlevad, et raamat räägib mingist salapärasest naisest, kes ei pruugi olla lihast ja luust tegelane. Nojah, ma rohkem ei viitsi ka seletada.

Ja nüüd kodune ülesanne. Võtke ja vaadake meil viimasel ajal ilmunud või kohe väljatulevaid ulmeraamatuid. Jätke kujundus meelde ja nüüd vaadake Fridayle läbi kümnendite tehtud kaasi. Millisest sajandist me oma raamatukujundajaid leiame? Raamatuga ju võib olla nii nagu inimesega, et ega kaane järgi ei saa otsustada, kas sisu ka on või mitte. Samas on ilusatel inimestel kergem läbi lüüa, kui silmapaistvalt koledatel, kes kannavad 30 aastat tagasi moes olnud riideid.

Tagged:

One thought on “R.A. Heinlein. Friday, Nukkude isandad ja kaanepildist

  1. Bibi 14. veebruar 2012, 11:05

    Ma laavin seda ilmekat hinnangut: “suvalt arvutisse visatud johhaidii”!

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: