Punane kääbus ehk meeste “naistekatest”

Punane kääbus, 1. osa

Nädal möödas ja 415 lehekülge meeste “naistekat” loetud, uhh! Peab hakkama endale ise lugemislektüüri valima või soovitajat vahetama. Peale Pöidlaküüdi bla-blad sain soovituse võtta järgmisena ette Grant Nailori “Punane kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”. Nüüd seisan dilemma ees, et äkki ma ei lugenudki iseseisvat teost, vaid sedasama pöidlaküüti? Raamatu peamine tegevuspaik on kosmoselaev (nimega Punane Kääbus), kus sõidavad kiiksuga tüübid, kellest vähemalt üks armastab avalikult laiselda ja juua ja teine on lihtsalt kiiksuga. Ja see kiiksuga tegelane on kindlalt kirjaniku (kirjanike) parim leiutis. Raamatu kõige parem koht on see, kus too kiiksuga tüüp Rimmel loob enda teisiku, sest arvab, et ainult ta ise võiks olla endale parim kaaslane. Alguses on nad kahekesi päris õnnelikud ja saavad rääkida asjadest, mis minevikus on korda läinud, kuid mõne aja pärast saavad head asjad otsa ja enda kõrvalt nägemine osutub suhteliselt ebameeldivaks. (“Suhteliselt” on pehme väljend.) Selgub tõsiasi, et endaga ei tasu labaselt riidu minna, kuna vaid sa ise tead kõiki omi nõrku kohti.

Teine huvitav tegelane oli Kass, kes 3 miljardi (vms) aasta jooksul arenes kassist inimesele väga sarnaseks … eee inimeseks, kelle erinevus seisnes toiduvalikus, äärmises edevuses ja laiskuses ja osavuses. Nuujah. Ega see väga vahvalt kah ei kõla, aga mõte iseenesest meeldis mulle. Mulle meeldivad kassifotod ka. Ja see ongi kõik, mida võiks sellest raamatust rääkida. Kas oli selleks vaja 415 lehekülge kirjutada (ja tõlkida)?

Tegemist on meelelahutusliku lektüüriga, mille lugemine on küll lugemine ja lugemine kui tegevus on ka päris mõnus, aga tegelikult on aeg raisatud. Nagu oleks Cartlandi lugenud, aga meestele sobivas kastmes. Kui vasakulolevat pilti klikkida, satub ulmekirjanduse baasi arvustustele, kus hindajateks on mehed ja üldjuhul neile meeldis, neile ei meeldinud, kes naljast aru ei saanud.

Ja see raamat polegi tegelikult raamat vaid hoopis teleseriaal ja teleseriaali algus tundus täitsa naljakas. Vaadake, kui huvi on:

Kuid nüüd ma pean oma postituse pealkirja selgitama. Ega ma ise selle peale ka nüüd ei tulnud. Käisin reedel Lostis ulmikute koosistumisel (kus oli kolevähe rahvast) ja hiljem tuli jutuks ulmekirjandus. (Ahaa-ohoo, miuke üllatus eksole :D) Nojah. Igatahes ei oskanud ma sellele väitele, et ulmekirjandus on meeste “naistekad”, eriti midagi vastu vaielda. Väga suur osa neist raamatutest on kaasahaaravad ja kirjanikul on mingi mõte, mida ta teistele kunstipärases vormis edastada tahab ning ei jää muljet, et paneme aga järjest kirja oma “palju toredaid mõtteid”, kuid niisama järjepidevat enda (ja eriti teiste) kordamist toimub ikka kohutavalt suurel hulgal. Näiteks: No milleks on vaja tegevus kosmosesse viia? Kas seepärast, et seal võib iga hetk mingi jama juhtuda ja idee eraldatusest tekitab arenevat hullumeelsust? Sama hästi võiks ju kirjutada mitu riiulitäit raamatuid, mille tegevus toimub vanglas. Ei, ulmeullikestele on kosmost vaja, kuna mitu põlvkonda poisikesi tahtis saada kosmonaudiks. Kui pisikesed tüdrukud tihtipeale unistavad ilusast printsessiloost (mis täiskasvanuna leiab koha naistekas), siis pisikeste poiste muinasjutud leiavad koha ulmekates.

Ma ei tea veel, mida ma järgmiseks loen, aga ilmselt peaks tolle raamatu ülevaates mõtlema-vaatama, kas too ka lapse unistuse sildi alla mahub.