Kui annet pole, aga tahaks kirjanikuks saada..

Käisin neljapäeval Tartu ulmekirjutajate kirjutustoas. Koduseks ülesandeks oli võtta kaasa mingi poolik või lühike lugu, mida saaks paremaks või ümber kirjutada. Kuna ma Tartusse arvutit kaasa vedada ei viitsinud, siis trükkisin välja oma laboris ilmunud loo Kohtumine suitsuruumis . Kirjutustuba polnud küll selline, mida ma ette kujutasin, aga tagasi vaadates oli see parim asi neljapäevas. Mina arvasin, et me hakkame enda lugu ümber tegema, aga seal selgus, et lood lähevad vahetusse ja saab kellegi teise töö peesse keerata. Esimesed 2 tundi kulusid võõra töö kallal nokitsemisele ja viimane tund kätetöö tutvustamisele ja arutelule. Mina sain ühe loo, mille ma suuremas osas kirjutasin oma käe järgi ringi, sisu jäi täpselt samaks. Algne autor igatahes ei protestinud. Minu lugu sattus inimesele, kes mu jutu ideest aru ei saanud. Seda ma kartsin. Võtsin loo kaasa, et seda ise ilmselgemaks kirjutada, aga jäi ära. Juhtub. Ja enda arvates kirjutan ma liigagi selgelt, kui viimane lugu välja arvata.

Igatahes sain ma teadmise, et ümberkirjutamine polegi mingi ilmvõimatu ettevõtmine ja koju tulles otsustasin energiliselt, et nüüd lõpuks võtan ja teen oma vanade lugudega midagi asjalikku. Kuid tegelikult polegi ümberkirjutamine nii lihtne. Muidugi võin ma ükskõik kelle jutu omasse stiili ümber teha, aga enda lugu ju ongi juba oma käe järgi tehtud.

Tartus ei suutnud ma oma suud korralikult koomal hoida ja jagasin lahkelt “tarkuseteri”, mida kirjutamise käigus omandanud olen. Näiteks teatasin eritähtsa näoga, et kirjutamine on kukepea, kuna kõik tehnilised reeglid on olemas ja kirjutaja, kelle looduse poolt kirjutaja annet antud pole, võtab need raamid ja keevitab kokku jutu, romaani, novelli. Suurem osa raamatuid on nii kirjutatud – ega anne pole asi, mida igale sulesepale jaguks. Kuid loll on vaid inimene, kel annet pole ja targematelt ka õppida ei taha. Mina tahan õppida.

Tegin ühe oma jutu lahti, lugesin esimese lõigu läbi ja see oli igav.

Internet, aita!

Kuidas alustada lühijuttu? (internetist leitud nõuanded)

/järgneb tõlketekst/

Kuna maailm on kiire, siis peab juba loo esimene lause lugejat köitma:  ebatavaline, ootamatu tegevus või konflikt. Pea meeles, et lühijutu (novelli) algus on väga lähedal lõpule.

Kuulsin läbi seina, mida naabrid räägivad. Igav ja kuiv.

Minu ülemine naaber harrastab karjumisteraapiat pea iga päev kui ta dušši all käib. Huvi tekitatud, peab järgmine lause aitama lugejal teada saada, kes on mees, kes iga päev dušši all karjub ja mis asi see karjumisteraapia on.

Kui ma teda esimest korda kuulsin, seisin 10 minutit omas vannitoas, mis jääb tema oma alla ja mõtlesin, et kas peaks politsei kutsuma või mitte. Eelmises korteris oli meie naabriks mingi vanem tädi ja tema kaks poega.

Ülejäänud lõik tutvustab peategelast ja tema sisemist konflikti ning eelmise ja praeguse olukorra intrigeerivat erinevust.

It is important to understand the basic elements of fiction writing before you consider how to put everything together. This process is comparable to producing something delectable in the kitchen–any ingredient that you put into your bowl of dough impacts your finished loaf of bread. To create a perfect loaf, you must balance ingredients baked for the correct amount of time and enhanced with the right polishing glaze.” -Laurel Yourke

Kogu eelneva jutu kopeerisin ja vabatõlkisin siit leheküljelt. Nüüd lähen tegelen oma ümberkirjutatava jutu esimese osaga, kui edasi tupikusse jooksen, kirjutan postitusele järje😉

Linnahall 2011 aasta juuliõhtul

Linnahall 2011 aasta juuliõhtul

3 thoughts on “Kui annet pole, aga tahaks kirjanikuks saada..

  1. Marek 26. veebruar 2012, 17:38

    Tee selline katse. Võta riiulist välja oma kõige lemmikumad raamatud ja aseta need enese ette lauale. Ava raamatud üksteise järel ja loe alguslauseid. Esimene lause on tähtis! Kõik head raamatud algavad eranditult hästi. Sama kehtib lugude kohta. Mitte ainult “kuulsad” esimesed laused ala Šveik. Mõni raamat algab mitu korda (Karupoeg Puhh), mõni raamat algab jutustaja sissejuhatusega (Pinoccio), mõni raamat algab looga.

    Näiteks ka Pöidlaküüdi raamat, millest siin blogis eelnevalt juttu tehti. Adams polnud aastaid rahul raamatu kanoonilise algusega ning lisas 1986.a. taasväljaandele eessõna, mille lõpus on raamatu sissejuhatuseks väike lugu “How to Leave the Planet”, mis on geniaalne algus.

    Like

  2. Manjana 26. veebruar 2012, 17:50

    ma mõnikord proovin “teadlikult” lugeda: võtan meeldiva raamatu ja üritan aru saada, et kuidas ta nii kirjutab, et mulle meeldib. tavaliselt läheb katse luhta, sest mida meeldivam raamat, seda vähem ma suudan aru saada kuidas ta seda teeb.

    samuti on enda kirjutatud asjaga. võõras inimene vaatab peale ja ütleb, et igav. mina vaatan peale ja saan aru, et on igav, aga kuidas see igav põnev-intrigeeriv-kaasakiskuv oleks, selle kohta matemaatilist valemit pole😦 no ja siis püüadki nii ja naa, lootes, et mingi hetk saab pime kana nägijaks😀

    Like

  3. Marek 3. märts 2012, 22:56

    Kuuldavasti on ühendriikides keskoolis eraldi õppeaine “Creative writing”. Meil pole ja võibolla aitab see meie mahajäämust seletada. Ma ei ole ise viljakas kirjamees ja peamine viga, mis ma teen, seisneb selles, et ma kirjutan samamoodi nagu ma loen st. improviseerides ja lugu kirjutamise käigus välja mõteldes. Aga see pole õige, sest lugu peab kirjutamise hetkeks ju juba valmis olema. Õigesti kirjutada aga enam ei viitsi, sest milleks, kui see lugu minu peas juba olemas on.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: