Romain Gary (Émile Ajar). Elu alles ees. 1992

Käisin täna raamatukogus ja tõin ära hunniku Torgny Lindreni. Kõik ütlesid, et ma pean teda lugema ja äkki on mu hinnangute taga hoopis kehv kirjavara. Tegelikult ma ei tee päris kõige loetu kohta blogisse kokkuvõtet. Aga raamatukogust alustasin ma rääkimist seepärast, et täna on emakeelepäev ja raamatukogus toimus kooliõpilastele mingi vastav üritus. Suhtlemisega, et ettekandja küsib ja … keegi ei vasta. Noortelt küsiti: “Mida tähendab väljend “kõrvad pea alla panema”?” Vaikus. Tegelt ka. Otsustasin, et küsin oma lapselt, tema ikka teab, ma ju räägin talle igasuguseid imelikke asju. Aga ta ei teadnud. Proovige ise oma tuttavate noortega, kas nemad teavad.

Elu alles eesSissejuhatav lõik sobib toda loetud raamatut kenasti sissejuhatama, kuna raamatu peategelane pajatab mina vormis end ümbritsevast elust olles 14-aastane (kuigi suurema osa raamatust ta ise teab, et 10-aastane). Ta kasutab kõiki väljendeid ja jutte, mida ta tuttavatelt täiskasvanutelt kuuleb, mõnusa värvikireva täiskasvanuliku sõnastuse kuid lapseliku loomulikkusega. Ning need tuttavad elavad Pariisi paljukultuurilises tööliklassi linnajaos Belleville ning peamiselt tegelevad intiimteenuste pakkumisega jms sellisega.

Nüüd teine sissejuhatus. Minu raamatu siseküljele on hoogsa käekirjaga kirjutatud “Kallis S… See on ju nii… Merle ja Maria. sept. 92” Päris mitmetähenduslik pühendus. Tol aastal oli meil, jah, elu alles ees, kuigi Maria on (vist) Merle tütar. Aga samas raamatu pealkiri räägib peategelase ees olevast elust olukorras, kus ta on näinud ja kuulnud 100 korda rohkem ja ka teab mõnedest elu külgedest palju enam, kui tavaline inimene võiks terve eluga näha ja teada.

Romaan valiti 1975. aastal Prantsusmaal aasta parimaks kirjandusteoseks ja tema tõelist autorit ei leitud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, miks võiks teost võiks kõrgelt hinnata. Kõigepealt muidugi autori imeline võime kirjeldada kogu maailma nii, nagu seda näeb laps seadmata kahtluse alla midagi vaid seepärast, et laiem ühiskond seda teeb. Laps usaldab teda ümbritsevaid heatahtlikke täiskasvanuid. Tegemist on mingit tüüpi armastusromaaniga, kus ta alguses kirjeldab oma pisut negatiivseid tundeid kasuema/hooldaja vastu, mis hiljem muutuvad siiraks lapse armastuseks ema vastu, liigagi siiraks. Raamatu lõpp on isegi pisut võigas ja nummi korraga. Minu eelarvamused surnutest (ja haisust) muudavad selle minu jaoks võikaks. Mõne teise inimese jaoks võiks olla võigas mõni teine kirjeldus, näiteks endisest Aafrika päritolu poksijast, kes nüüd teenib igapäevast leiba transvestiidina (kel on nii meeste kui naiste varustus), kuid on ise raamatus äärmiselt meeldiv ja lahke inimene, kes oma õnnetuseks ei saa lapsi. Raamatus on üldse väga palju erinevaid erinevaid ühiskondlikke teemasid lahatud, näiteks on läbivalt räägitud moslemite ja juutide vastuolust ja probleemidest.

Eessõna kirjutas raamatule Lauri Leesi koos Antoine Chalviniga. Kindlasti oli ENSV-s kasvanud inimesel aastal 1992 raske mõista, mida nimetatakse heaoluühiskonnaks, kuid see, mida nemad kahekesi raamatu sissejuhatuses kirjutasid, demonstreerib puhast võhiklikkust.

Soovitan raamatut kõigile lugemiseks ja kui tervet raamatut ei viitsi, lugege läbi see tobe lõik sissejuhatuses heaoluühiskonna kohta.

%d bloggers like this: