Lindgren, Torgny. Mitu raamatut.

Tassisin endale koju hunniku Torgny Lidgreni. Inimesed soovitasid. Võtsin nii palju kui torust tuli, ehk Torupilli raamatukogus oli, mao jälge polnud. Aega lugemiseks kolm nädalat. Lugesin raamatu läbi ja panin muljed siia kirja, kohe peale kaane sulgemist. Hiljem kõpitsesin, pisut. Nii pikalt küll ei peaks ühte blogipostitust kirjutama ja ka ühte kirjanikku järjest lugema. Ja siit nad tulevad minu kronoloogilises järjekorras.
Kumalasemesi. Torgny LindgrenKuna eestikeelsete raamatute kaaned ei paista silma hea kujundusega, otsisin Amazonist “Kumalasemeele” kõige sobivama kaane. Sattus prantsuskeelne, kus tunneb eksimatult ära Hadari.

Raamatu minategelane on naiskirjanik, kes satub talvel Põhja-Rootsis ööbima sureva mehe nimega Hadar juurde. Kolmas tegelane on Hadari vend Olof.

Raamatuid loetakse erinevatel eesmärkidel, levinuim on lihtsalt ajaviide: eemaldud muust maailmast ja elad kaasa tegelastele, kes asuvad hoopis kuskil mujal ja elavad läbi seiklusi, mida lugejaga täpselt nii kunagi ei juhtu. Kuid veel võib raamatutest leida ainest niisama omaette mõtisklusteks ja kõige paremal juhul saab lugeja raamatust mingi emotsiooni: lõbususe, hirmu, erutuse jne.

Kumalasemesi ajas mul südame pahaks. Õudusjuttude peale mul hirmus ei hakka, lõbusate raamatute peale on mõnus naerda, aga süda pahaks? Pole just tunne, mida igatseks. Noh ja ma nüüd ei teagi, millist seisukohta võtta. Kuna raamat kirjeldab luuletajaliku oskusega kahte põhjamaal surevat teineteist vihkavat lihast venda, siis seda oleks ju oodata võinudki. Kohe alguses Hadar haiseb, sest terve ta keha on täis vähki, mis teda igapidi mädandab. Olof on tõeline magusasõber, kes on terve elu toitunud ainult magusast ja magustoitudest. Nüüd enne surma leiutab ta erilise nilbuse: see vedelik, mis tema vistrikutest tuleb, on maitsev-maitsev. Jäkk! Kõiki nilbusi põhjendatakse lihtsalt: Põhja-Rootsi ongi selline karge ja loomulik koht, vaid Lõuna-Rootsis elavad inimesed, kes niisama lõbutsevad.

Hiljem selgus, et Kumalasemesi rääkis Ida ja Lääne-Saksamaast. Kuna autor rõhutas mitmes esinevas raamatus, et kirjanik ei peaks end poliitiliselt määratlema, siis ma lisaks, et mulle selliste “mittemääratlejate” maailmavaade, üldjuhul, ei meeldi. Mu pärast võivad inimesed, neid mehi 20. saj. teise poole Saksamaa eri osadeks kujutleda, mina mitte.

Aga võtame järgmise raamatu.

“Pistodaga madonna” oli täiesti teisest puust kui Kumalasemesi. Alguses tundus raamat isegi pisut saamatult kirjutatuna. Kahtlustan tõlkijat-toimetajat, kuna leidsin raamatust eesti keele grammatikavigu. Kuid varsti haaras raamat mind täiega endasse (mis tähendab et ma ei lugenud mtte 3-ni vaid lausa poole neljani). Sisuliselt on (jällegi) tegemist armastusromaaniga. Isegi klassikalisele armastusromaanile omane “lõpuks on paarike sigarikas” idee on olemas, aga kuidas seal raha ja asju käsitletakse, on hoopis tavapäratu. Peategelased on tänapäeva mõistes täielikud eluvõõrikud: ei tunne nad huvi rahanumbrite vastu ja eelistavad seda füüsilisel kujul kasti toppida. Samas on nad mõlemad keskmist tüüpi intelligendid, kes naudivad kõiki tuntud prantsuse impressioniste, klassikalise muusika tuntud nimesid ning filosoofe, kelle nimede leidmiseks pole vaja googeldada.  Raamatut läbiv teema on valetamine (originaalil ja teistes keeltes ongi romaani pealkiri seotud kas tõe või valega). Alguses on peategelane äärmiselt aus, kuid tänu aususele läheb tal suht kehvasti: ta kaotab töö, suurema osa tuttavatest ja labakäe. Suuresti tänu meediale, mille tegevuse kirjeldus ja kuulsustega käitumise kirjeldused mulle meeldisid. Raamatu lõpus saavad peategelased valetamise selgeks ja siis leiavadki nad oma õnne.

Kolmandana võtsin kätte kolme romaani koondava köite “Isa arm”. Tuli välja, et esimene neist on Kumalasemesi. Teised jutud pidavat tollega seotud olema. Väike eelarvamuseloomake tegi endale sooja pesa. Lugesin juttu ja loomake tundis end aina mõnusamalt. Romaan räägib söögist nimega mauk. Kõigepealt häiris mind tehniline stiil. Lihtne-labane kokkuvõte: jutustatakse mehest, kes kirjutab juttu meestest, kes armastavad mauku süüa. Mingis mõttes on tegemist maagilise realismiga. Ma ei tea, kas need maugu kirjeldused oleks pidanud söögiisule positiivselt mõjuma ka, aga mu lihaisu vähenes iga järgneva kirjeldusega. Võimalik, et see oli taotluslik, kuna üldiselt inimesed maugu koostisosi väga söödavaks kraamiks ei pea: rupskid, süldimaterjal (jalad, pead). Mul tekkis isu marineeritud peedi järgi, mida aeg-ajalt maugu kõrvale pakuti.

T. Lindgreni teoste sügavam väärtus pidavat peituma sümbolismis. Mu arust on sümbolismis liiga palju mõtlejast sõltuvat: kui kirjutada piisavalt kummaliselt, hakkavad inimesed ise ratsionaalseid selgitusi juurde leiutama, igaüks oma teadmiste piires. No mitte keegi ei arvaks ise ära, et Kumalasemesi räägib Saksamaast, aga siis tuleb kirjanik ja ütleb: “Mõelge minu teosest nii!” ja inmesed mõtlevad. :O

Too mauk oli vaeste rootslaste peamine toit. Siit edasi võiks hakata rõõmsas rahus T. Lindgreni ja Marxi vahele ühendusjooni tõmbama. Kas ma peaks? Kindlasti mitte, sest ma ei suuda aru saada inimestest, kelle liikumapanevaks jõuks on söömine, ma eelistan maailmaparandajaid. Et söömine on jällegi mingi muu mõtte sümbol. Jee, nii ongi, siukeste sümbolite armastajad vaevlevad tavaliselt ülekaalus. T. Lindgreni tegelased pole minu maitse. Astrid Lindgreni omad olid hoopis paremad😀

Pealegi pole ma eriline Põhja-Rootsi asjatundja, kuid just seal toimub tegevus ja kõik on vaesed, tõsised ja tiisikuses. Nalja üle tehakse nalja surmtõsise maski taga, sest päriselt naerdakse Lõuna-Rootsis ja lõuna see on patupesa jms. Ma pole kunagi tunnetanud, et Eestis lõuna ja põhja vahel oleks selliseid vastuolusid, kuigi ka meil eristavad inimesi keelemurrakud. Tartu ja Tallinna kaikavedu pole päris see.

Raamat “Mälestused” täitis mind kummastusega: ka tema mälestused olid kirjutatud samasuguses stiilis kui romaanid. Ma alles lõpus avastasin, et taga on “sõnaseletused”. Kuna ma Rootsi Akadeemias ringikõndivast kultuurikihist muffigi ei tea, siis mul ükstaspuha.

Ja ma ei suutnudki neid “Mälestusi” täiesti lõpuni lugeda. Homme on raamatute äraviimise tähtaeg ja mul on “Doré piibel” lugemata. Ma kahtlustan, et seal pole midagi uut. Ma parem viin selle lugemata tagasi ja kujutan ette, et karistan end lugemata jätmisega eriti jõhkral moel😀

Nojah. Huvitav, kas nüüd jääb selle postituse niikaugele lugejatele mulje, et ma ei soovitaks T. Lidgreni kellelegi ja et mulle endale ka ei meeldinud? Tegelt pole asi nii hull. Mulle meeldis küll. Kirjutada see mees ju oskab ja tal oli väga palju toredaid mõtteid, aga ma sain üledoosi. Mingi hetk hakkas mulle lugemise käigus Arni meenuma. Noh, Arni kiidab ka hääd tummist toitu, armastab klassikalist muusikat jms ja viinakest. Päris tore oli lugeda ja kujutada ette, et Torgny Lindgren on täpselt Arni moodi. Torgny seda sümbolit juba järgi ei mõtleks!

%d bloggers like this: