Kõik ei peagi meeldima. Raamatutest.

Nimetaksin aprilli halbade alguste ajaks. Käisin raamatukogus ja tõin kaks raamatut: Anti Kidroni “Kirjutaja käsiraamat” ja Umberto Eco “Eilse päeva saar”. Hoiatus kõigile: mõelge enne raamatukokku minemist välja, mida võiks laenutada. “Nii vähe riiuleid, küll ma midagi leian,” lohutasin oma laiskuseussi.

“Kirjutaja käsiraamat” oli õige valik. Mulle meeldib teada, millest koosneb keerulise masina sisemus ja kirjutamine on hullemgi veel kui rakett. Raamatus antakse nõu igasuguse kirjatöö tarbeks: teadusessee, ajaleheartikli ja ilukirjanduse. Teadustöödega olen ma mitu korda enam-vähem hakkama saanud ja teistelegi õpetanud, ajalehed pole viimastel aastatel mu kirjatöid tagasi lükanud, ega ma neid liiga tihti ei tülita ka. Kuid ilukirjandus, va põrguline, muutub iga katsega keerulisemaks. Tegin raamatust mõnede lehekülgede koopiad ja panen ühe siia, äkki on kellelegi veel abiks.

A. Ideon. 29 keeletrikki

A. Ideon. 29 keeletrikki


U. Eco kasuks tehtud valik oli spontaanne. Kirjutaja käsiraamat ei sobi õhtuseks uinumiseks ja ma lootsin, et Eco, tark inimene, äkki oskab ilukirjutada ka. Aga ei oska. Ei tohi võtta lugemiseks raamatut, millest keegi kunagi midagi ei räägi. Ma jõudsin 67-le leheküljele ja mitte midagi ei juhtunud. Meenus vaid eelmise suve lugemisehmatus Gaudi võti. Tolle kirjutaja arvas ka, et kui korjata ajaloost ja mujalt kokku hulk lugusid, need pisut ümber sõnastada ja enda arust huvitavaks kirjutada, siis on, siuh-viuh, paks romaan valmis. Tänan, aitähh – solvake oma haltuuraga kedagi teist! Ma vaatasin täna internetist järgi ja Sulbi arvas ka, et too raamat on jama. Viin ta homme koju tagasi, raamatu.

Täna sattusin veel ühe kehvasti kirjutatud algusega raamatu otsa: Molly Brown “Viirus”. Haarasin ta hommikul riiulilt kaasa ühele vabaõhuüritusele, kus lugemiseks aega parasjagu. Esimestel lehekülgedel polnud veel väga vigagi, ainult mõned ebaloogilised kohad. Kuid mida edasi, seda jaburamaks läks. Tolle koha peal, kus hakati detailselt kirjeldama eelmise sajandi kahte tuntuimat arvutiviirust – “tähed kukuvad monitori allaserva” ja “pallike hüpleb ekraanil” – viskas mul keti maha. Enne blogimist heitsin pilgu baasi ja sain kinnituse, et edasi pole vaja lugeda. Läheb riiulisse tagasi, isegi ta omanik ei mäletanud, et sähendast madu rinnal on soendanud.

Kuidas on seotud “Kirjutaja käsiraamat” halbade algustega? Ulmejutulaboris on juba 2 nädalat uus teema üleval, aga mul ei tule juttu. Natuke tuli, aga see meenutab pigem halba algust, millele ei saagi midagi paremat järgneda. Mida rohkem ma kirjutamisest tean, seda raskem on kirjutada – kõik tundub totter ja läbileierdatud.

Needus sai alguse päevast, mil ma küsisin kõiki-linke-teadvalt tuttavalt, et kus on internetis koht ilukirjanduslike põhisüžeedega. Ja tema andiski mulle selle koha lingi: tvtropes. Alguses olin ma vaimustusest oimetu – sealt leiab vastused suvalisele küsimusele, mis ainult pähe kargab. Toksige sinna otsingukasti mingi ingliskeelne sõna, tegelane, pealkiri, ükskõik mis ja ta vastab teile ja veel ja veel ja veel. Kogu maailm on lihtsalt ja arusaadavate seostega ära selgitatud. Palun, matke minusugune süsteemiarmastaja sellele leheküljele, igavesele unele, õnnis naeratus näol! Noh ja leidiski Faust tõestuse, nüüd on minuga kõik – ma sain mida tahtsin ja terve ilukirjandus, filmindus jms kaotas oma mõtte, sest mittemidagi originaalset pole olemas. Kõik ideed on kunagi kellegi poolt avastatud ja pärast sadade järgijate innukuses labastatud.

Kuid ma ikkagi loodan, et halbade alguste vältimiseks peab lihtsalt rohkem õnne olema, õnne juhusliku leiu näol, mõttevälgatuse…

%d bloggers like this: