Lolita. V. Nabokov

“Lolita” anti eesti keeles välja juba mitu aastat tagasi, aga ma polnud seda siiamaani lugenud. Ma teadsin, millest käib jutt ja arvasin, et kõik teavad. 1997 aasta film Jeremy Ironsiga oli väga meeldejääv ja lugemise ajal polnud mul endale mehe ettekujutamisega probleeme. Kuid Lolita pole vaid romaan ja filmid, lolita on käibetermin. (Raamatu kena sisukokkuvõtte leiab Wikist.)

Tänapäevane versioon: anime gothic lolita

Tänapäevane versioon: anime gothic lolita

Esimese üllatuse sain Näoraamatust, kui avastasin, et Eestisse on tekkinud ettevõte, mis tegeleb Lolita-moega.  Kuna selle fännideks olid animehuvilised 12-14 aastased tüdrukud, hakkas minus hüüdma häirekell – mis toimub!?! Tollel eestikeelesel leheküljel on ka pealkiri “Kes on Lolita?” ja seal lahke selgitus, et tegemist on moeliikumisega, mis sai alguse 1970ndatel Jaapanist ja mille “leiutasid” kuulsad moefirmad ja et sel pole mingit pistmist Nabokovi Lolitaga, vaid see tehti hoopis protestina paljastava moe vastu ja nad kasutavad võitluses tagasihoidlikkust, armsust ja elegantsust.

Igaüks, kes on lugenud Lolitat, teab, et alastusega pole seal suht mingit pistmist. Tegelikult ei kirjeldata seal raamatus ka seksi, kuid peategelase kirekirjeldused on tundlikumad igasugusesest pornograafiast või erootikast, mis apelleerib alastusele ja suguelundite näitamisele. Romaanis riietab täiskasvanud mees oma Lolitat kallihinnaliselt, kuna ta on snoob (lk. 179. Šikk Dolly kandis nägusat halli, liibuva pihaosaga, alt kellukesekujulist kleiti). Hoolimata sellest, et ta peab Lolitat ja enamuses naissugu hooradeks ja lollpeadeks, ei osta ta Lolitale litsakat riietust, vaid sellist, mis säilitaks lapse armsuse ja elegantsuse ning õpetab talle kõrgklassi sporti – tennist. Vaadates Lolitat tennist mängimas, pole tema huviobjekt lühike valge kleidike, vaid Mu Lolital oli kombeks põlvest kõverdatud vasakut jalga kõrgele vibutades vetruvalt ülesse hüpata ning viivu hõljuda päikeselõõsas, kusjuures varvastele toetuv jalg, neitsilik kaenlaauk, sile õlavars ja kaugele taha sirutatud reket olid ideaalses tasakaalus, kui ta naerulisui, hambaid välgutades pilguga seiras tillukest maakera, mille ta oma jõuliselt ja graatsiliselt loodud kosmoses üürikeseks ajaks seniiti oli paisanud, et teda siis oivalise, täpse löögiga orbiidile saata.

Sisuliselt räägib romaan sellest, kuidas kõrgelt haritud ja endast intellektuaalselt eriti heal arvamusel rikas mees leiab valgenahalise varapuberteediealise madalamast klassist tüdruku, keda tema ema kohtleb üleolevalt. Mees võtab selle tüdruku ning kasutab teda julmalt ja jube tihti oma kire rahuldamiseks, makstes selle eest ilusate asjadega, kuid sisemas põlgab ta tüdruku rumalust ja lapsikust. Ta ei hooli sellest, et tüdruk seksi ei taha ja nende vahekorrast midagi ei saa, ta ei hooli, et tüdruk mõnikord nutab ja pidevalt põlgab teda.

Peategelane on suhteliselt tüüpiline pedofiil ja ta teab, et tema kirg on kriminaalne. Ta selgitab oma tõmmet alaealiste valgenahaliste saledate tüdrukute poole kirjandusest leitud näidetega, üritades end väljavabandada tundliku loojanatuuriga. Kuid ta saab naudingu ka tüdrukute vaatamisest, väikestest puudutustest, fantaasiatest. Üks erootlilisemaid stseene on romaani alguses ning filmis on see ka enam-vähem täpselt kujutatud:

Raamatu algust lugedes võitlesin ma pideva vastikustundega, kuna mul on samavana tütar ja ma mäletan ennast selles vanuses. Kuid kirjandusteosena on romaan ülihea. Minategelane kirjeldab, kirjeldab, kirjeldab ning maalib korraga nii ümbritseva pildi, enda siseelu ja maailmavaate, kui ka lükkab lugeja ühest meeleolust teise. Üritasin lehekülgedepikkuseid kirjeldusi lugedes mõista, kuidas on võimalik midagi nii pikalt seletada, ilma, et mul lugedes igav hakkaks. Arvan, et see on nagu hea maaliga – ei ole oluline mida kirjeldatakse, heal kunstnikul valmib pilt, milles on rohkem kui päris elu, halb kunstnik teeb kas fotokoopia või kohmaka plätserdise ning mõlemad kasutavad samu füüsilisi vahendeid.  Silma peab olema.

Kuid tulles tagasi minu esimese üllatuse juurde, et lolita eas tüdrukud peavad lolitat vaid moestiiliks ja pole midagi kuulnud romaanist, kust see moestiil üksühele maha on kopeeritud, siis minu hirm, et kõik täiskasvanud teavad, kes on Nabokovi Lolita, aga ei tea midagi anime-lolitast, ei pea õnneks vett. Sugulaste koosviibimisel küsisin ja keegi polnud sellest raamatust kuulnud, kuigi nad on kõik haritud inimesed. Aga seal polnud ka moekunstnikke, kirjanikke vms kultuurist liiga palju jagavaid inimesi.

7 thoughts on “Lolita. V. Nabokov

  1. polenime 27. aprill 2012, 11:47

    Probleem on hoopis mujal. Viimase 3-4 aasta jooksul on pedohüsteeria meie ühiskonnas saavutanud enneolematud mõõtmed. Ka Sinu mõistus on propagandast natuke kannatada saanud. Sa ei taju Nabokovi “Lolitat” enam kunstiteosena nagu varem, vaid vastiku pedofiili vastiku loona.

    Nii lihtne ongi. Sina oled muutunud. Mitte “arenenud”, vaid just – muutunud. Muudetud. Muudetud järjekindla turunbdustegevusega. Ka ühiskond on vahepeal väga muutunud. Kirjandusteos ise on sama.

    Like

    • Oudekki 27. aprill 2012, 17:05

      Oot, Manjana ju kirjutabki, et see on geniaalne kunstiteos, ehkki see kirjeldab vastiku pedofiili vastikut lugu. Äkki teinekord loed teksti ka enne kui kommenteerid?

      Like

  2. Manjana 27. aprill 2012, 12:25

    mul küll probleemi pole. selles blogipostituses on kirjas, et tegemist on väga hea kirjandusteosega. peategelane ise nimetab end kriminaaliks, kuna ta on vahekorras alaealisega, tema ise tunnistab oma pedofiiliat, kuna on piisavalt intelligentne, et seda mõista. kas ma peaksin kirjutama, et tegemist on romaaniga, mis räägib tavapärasest sekssuhtest kahe võrdse partneri vahel, kui keskealine mees põrutab mitu korda päevas 12-aastast tüdrukut ja raamatus pole kordagi mainitud, et tüdrukule see meeldiks?

    Like

  3. Marek 28. aprill 2012, 13:32

    Naljakas, me kõik oleme seda raamatut lugenud, aga kui vaadata rektsioone, siis justkui oleks kõik lugenud erinevat teost. Muide, kas võib olla paremat proovikivi tõestamaks kirjutatu kvaliteeti? Lolita on meis kõigis hakanud elama omaenda elu nii, et me ei suuda enam teha vahet Nabokovi teksti ja meie enda transkriptsiooni vahel. Näiteks ma ei mäleta, et seal oleks üldse kirjutatud sellest, mida Manjana nii võluvalt nimetab “põrutamiseks”. Paaris kohas võib leida üksikuid vihjeid, kuid ilmselgelt on “põrutamistega” asi suhteliselt halb. Mis on mõistetav, kuna peategelane on introvertne intellektuaal, kellel on ilmselgelt probleeme initsiatiivi ülesnäitamisega ja eelistab asjadel oma elus lasta juhtuda.

    Samamoodi ei mäleta ma mitte ühtegi eneseõigustust. Vastupidi. Raamat on kirjutatud justkui puhtsüdamliku ülestunnistusena, kusjuures peategelane tunnistab ennast algusest peale süüdi. Tegelikult on Humberti süü kogu romaani läbivaks teljeks, samamoodi nagu tema passiivsus suhete loomisel ja juhtimisel. See on lugu mehest ja tema süüst. Vähemalt minu jaoks.

    Lolitale soovitan vahelduseks lugeda novelli Lužini Kaitse, mis on minu jaoks Nabokovi kirjutatu tipp. Pole küll jõudnud tutvuda tema luuletustega, millest on pisut kahju.

    Like

  4. Manjana 28. aprill 2012, 14:27

    marek, eks me ole erinevatel aegadel seda romaani lugenud😉

    mul on see päevalehe lisana trükitud raamat. meeldetuletuseks, kas seal kirjutati ka seksist siuke lõik lk 126: “Briceland jäi selja taha. Muidu nii jutukas Lo vaikis. Külmad hirmuämblikud jooksid mööda mu selga. Ta oli ju orb. Tugev, rõvedalt lehkav täismees oli selle kodutu, täiesti kaitsetu lapse nüüdsama, täna hommikul kolm korda järjest kõigest jõust läbi tõmmanud.”

    No minu kasutatud väljend “põrutama” annab suht sama meeleolu edasi. Jah, ta ei kirjelda vahekordi detailselt, vaid tavaliselt ainult mainib ära, aga see raamat pole ka pornoraamat, eksole. aga mees jutustab pidevalt, kuidas sperma ta ajust igasuguse mõistuse kaotab. isegi kui laps on väga haige, mõtleb see mees seksile…

    Eneseõigustuse kohta on ka hunnik lõike, aa ma ei hakka neid ümber kirjutama. Ta esitab neid õigustusi Lole, segamini ähvardustega, et Lo neid välja ei annaks. Muidugi ta tunnistab end süüdi, sellele ma pole vastu vaielnudki. Ma olen ka nõus, et see on romaan mehest ja tema süüst.

    Ehk – ei saa me midagi nii erinevalt aru, lihtsalt aja jooksul loetud raamatu detailid ununevad ja jäävad meelde üldisemad asjad. Seepärast ma nn lugemispäevikut siin peangi, et värskeid emotsioone kirja panna.

    Like

  5. Marek 28. aprill 2012, 16:23

    Ma tegelikult ei soovinudki Sinu väiteid vaidlustada, vaid näidata enda hoopis erinevat arusaamist sellest teosest.

    Mis puudutab neid üksikuid kirjeldusi vahekorrast, siis on minu jaoks tähenduslik, et Nabokov on nii talitsetud. Lolita ilmub esimest korda Pariisis, 50′ keskel ja selles kontekstis oleks võinud ta avaldada praktiliselt ükskõik mida. Henry Miller oli selleks ajaks just Pariisis juba kaks dekaadi kirjutanud ja edukalt avaldanud oma töid, mille kõrval Lolita kahvatub kui tagasihoidlik suhteromaan. Nabokov justkui ei soovigi minna oma teemaga lõpuni ja kui ta seda teeb, siis pigem möönmisi. Minu jaoks käib see raamatu stiili juurde: kui sa kirjutad seksuaalkurjategijast, siis väldi seksi. Kui jutustuse vormiks on mehe pihtimus, siis pealkirjaks pane Lolita. Jne.

    Like

  6. Manjana 28. aprill 2012, 18:26

    mul on kirjanikuna nabokoviga sama suur vahe kui tallinnal ja pariisil ja seepärast ei pruugi mu blogipostitus täpselt seda edasi anda, mida ma raamatust arvan. samuti on mul postituses vähem ruumi väljendamiseks ja blogimise formaat on teine, ajastugi.

    Pool sellest postitusest kirjutasin pigem mõeldes neile tüdrukutele, kes teavad küll moestiilist lolita, aga pole kunagi kuulnud romaanist. ja samade laste vanematele, kes ei tea kummastki midagi…

    ehk – ma ei välista, et meie, Marek, arusaamad romaanist ei võiks olla samasugused, hetkel oleme neid küll siin erinevalt väljendanud, kuid ei tea, mida teine mõtleb.
    aga meie arusaamad võivad olla ka erinevad, kuna ma ei ole mees, ega saa aru, kuidas võib sugukirg mõistusele mõjuda. kuid ma elan pidevalt koos samasuguses vanuses tüdrukuga nagu romaanis ja tean omal nahal, kuidas ta käitub. kindlasti mõjutab raamatusse sisseelamist inimese enda taust. ma lugemise ajal rääkisin erinevate inimestega raamatust ja kõigi nende emotsioonid olid erinevad. emotsioonide arutamisest me kaugemale ei läinud.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: