Kellavärgiga apelsin ehk surmanuhtluse küsimus

Lõpetasin eile Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsini” lugemise. Mõtlesin, et kirjutan siia muljeid, aga kukkusin hoopis juutuubi videote põhjatusse auku ja leidsin, et pole mõtet nii tuntud raamatust oma tühist juttu kirjutada. Jah, ma pole filmi näinud ja olen kole pettunud, et juutuubis nii vähe lõike pakuti. Mõtlen selle peale hiljem (abikäed oodatud).

Täna hommikul avasin arvuti ja tuli tahtmine teada, mida teised on öelnud. Avasin baasi, lugesin poiste arvustused läbi ja leidsin, et tahan kirjutada. Baasi arvamused pole arutelud, aga siinkohal oleks vaja…

Jah, ma ei suuda hoiduda selle raamatu tüüpilisest lugemisjärgsest surmanuhtluse-teemalisest arutelust. Iseendaga. Lugejaga, kui soovijaid leidub. Mu arust pole õiglane arvata, nagu riik võiks tappa kohtumõistmise sildi all, samas tappev üksikisik on mõrtsukas. Kas vaid seepärast, et riigil on õigus kohut mõista, kuid üksikisikul mitte? Mina nimetan ka surmanuhtlust vägivallaks, kuna tulemus on sama, mis suvalisel mõrval: inimeselt võetakse vastu tema tahtmist elu. Ka mõrvaril on tapmiseks mingi põhjus, mõnikord kehvemini läbi mõeldud, teine kord paremini. Ettekavatsetud mõrva puhul karistab seadus rangemalt. Surmanuhtlust võiks samuti ettekavatsetud mõrvaks nimetada, kuna surmanuhtlust ei viida ju täide spontaanselt kakluse käigus😀

Surmanuhtluse pooldajad on otsekui mõrvari sõbrad, kes leiavad, et ta peaks/võiks selle tüübi maha lüüa, kuna too väärib seda. Ise nad tapma ei pruugi kippuda, kuid ka tapmises kaasosaline olemine on kuritegu, osalemine vägivallas. Vägivald tekitab vägivalda, juhul kui inimene unustab inimlik olla.

Raamatus polnud ühtegi inimlikku tüüpi, kuid hoolimata peategelase vastikust mõttemaailmast, elasin ma talle kaasa ja lootsin, et tal läheb hästi. Võimalik, et too kirjanik, kelle naise nad surnuks peksid-vägistasid, oli inimlik tüüp, sest too poliitik võis valetada, et kirjanik soovis Alexile oma naise tapmise eest kätte maksta. Äkki ta ikka ei soovinud Alexit tappa, ma ei tea. Hulk inimesi on tapetud kättemaksuks ja keegi ei tee vahet tapjal ja tapjal põhjuste järgi.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis esimene pool läks tõelisel teosammul. Ma ei suutnud seda tapmist-peksmist-vägistamist lugeda rohkem kui paar lehte korraga.

Nadsat oli vahva, võtsin oma sisemistesse arueludesse (need on jutud, mida ma endaga vaikuses räägin) mõned sõnad kasutusse. Horosoo näiteks, õiges grammatilises lahenduses. (Mõned sõnad on meil juba ammu käibes olemas). Ja ma avastasin, et sõnaraamat on raamatu lõpus, alles sinna jõudes. Huvitav, kas selle abil on võimalik normaalselt lugeda, kui vene keelt üldse ei oska? Mulle meeldis ise tähendusi mõelda ja selle sõnavara piires mul keeleoskusest puudu ei jäänud. Muideks, inimesed ei pruugi alati kuulda, kõike mida kuulevad, lugeda kõike, mida nad loevad. Veskimees kirjutab raamatu kokkuvõttes, et filmis nadsati ei räägitud. Muidugi räägiti, ma peamiselt seepärast filmi näha tahtsin ja isegi juutuubi jupikestes oli sees. Ka pole ma Veskimehega nõus, et klassikalise muusika lembuse kirjutas Burgess (kes on ka ise muusikat loonud) Alexile külge, et teda inimlikustada. Muarust ei küsi muusika kuulajat ja klassikalise muusika kuulamine on sama suva kui räpi kuulamine: võib sõltuda maitsest, võib sõltuda sotsiaalsest grupitundest. Alex nautis Beethoveni nagu noor inimene oma lemmikmuusikat nautida võiks. Teised temaealised kuulasid teistsugust muusikat. Pigem tekib küsimus, miks kirjanik Alexit teistest temasugustest erilisemaks tahtis teha, kui ta oli samasugune kui kõik. Selles eas on samastumine olulisem kui eristumine.

Muideks, autor ei pea “Kellavärgiga apelsini” sugugi oma parimaks teoseks (mina pole temalt teisi lugenud). Mulle raamat, kokkuvõttes, meeldis, kuigi lugemine läks nii aeglaselt, et vahepeal sai laenutuse tähtaeg täis ja ma pidin seda pikendama. Päeva mõtlesin, kas pikendan või viin niisama ära. Ma polnud esimesest osast kaugemale jõudnud. Arvan, et see esimene osa oligi liiga pikk võrreldes teiste osadega. Kuid ma oleksin raamatut nõus ka teist korda lugema ja nadsat avaldas mulle mõju. Äkki raamatu populaarsus seisnebki omapärases sümbioosis: põnev keel imponeerib kirjandusteadlastele, lihtne süzee koos vägivalla ja jebovärgiga võlub teist mina ning düstoopia ultravägivallast paneb ajusid liigutama kõiki neid, kel meeldib ühiskonda parandada või kiruda.

Aga nüüd ma tahaks filmi näha, täies pikkuses. Siin jupp sellest kuidas Alexit “ravitakse” vägivaldsete filmidega.

Tagged:

4 thoughts on “Kellavärgiga apelsin ehk surmanuhtluse küsimus

  1. Rents 12. mai 2012, 22:34

    Mina olin raamatut lugedes teismeline (ehk ca 16) ja mind ajas tohutult närvi see, et autor (tglt ilmselt ainult peategelane, aga vähemalt tollal tundus mulle, et ka autor) arvab esiteks, et kõik inimesed on täpselt ühesugused (st kõik tahavad noorena laamendada, peksta ja vägistada, osad lihtsalt ei julge/ei saa hakkama) ja teiseks, et sellest kasvab välja. Reaalsus on ju täpselt vastupidine. See, kes on värdjas, on seda ka 90aastaselt ja üritab mõnuga näiteks oma lapsi terroriseerida (mis ilmselt ka õnnestub, sest ta on neist kogu iseseisvuse mitukümmend aastat tagasi välja peksnud). Ühesõnaga mulle hakkas vastu see, et vägivaldsust üritati universaalsena näidata, nagu see oleks loomulik arenguetapp. No tõesti, isegi lõvid ei oska murda, kui seda neile õpetatud ei ole, nii et mul on raske inimestest hullemat uskuda. Aga raamatut ma tegelikult väga armastasin, kuigi see minus tülgastust tekkida. Kuigi, sinu teema juurde naastes, kui kõik inimesed oleksid sellised nagu see peategelane, ei oleks mõtet surmanuhtlusest üldse rääkida, võiks kohe tuumapommi visata, sest inimkond selle vaimses mõttes oleks ilmselgelt juba surnud.

    Aga muusikast – minu mees on suur ja kuri. Pikad patsid, metal, mängib kitarri ja kui ta “laulab”, siis kõik peale armastava ema nimetavad seda röökimiseks. Mina muidugi leian, et üsna kenasti röögib, aga see on selline vahepealne. Aga kui tal tuju tuleb, kuulab klassikalist muusikat, eriti armastab Rahmaninovi. Ja oma jutu järgi kuulas ta juba 15aastaselt nii räppi, metalit kui klassikat, nii et võib ka nii.

    Like

  2. Manjana 13. mai 2012, 00:33

    ma lugesin raamatut teadmisega, et see peab olema ulme. kuna päriselt ulmet (midagi üleloomulikku) liiga palju alguses ei pakutud, siis kõik-on-vägivaldsed rahuldas mu vajaduse ulme järgi, ega tekitanud lisaküsimusi🙂
    muideks, wkis on raamatu žanriks muuseas ka satiir. filmis tundub see eriti võimendatud olevat. ehh, tahan filmi näha, järgmisel nädalal mõtlen selle peale konkreetsemalt…

    Like

  3. Jüri Kallas 13. mai 2012, 14:03

    Alustame peamisest: surmanuhtlus on vajalik!
    (Pikemalt ma sellest siin kirjutada ei viitsi, sest mul on niikuinii üks selleteemalien lugu võlas… pole mõtet end killustada…)

    Film versus raamat? Film on filmikunstina kindlasti võimsam saavutus, kui raamat kirjandusena… osaliselt muidugi seetõttu, et filmikunst tervikuna on üldse igerikum, kui kirjandus… noh, et uuem ja sekundaarsem…

    Film on selline, mida iga (vähegi) haritud inimene peaks nägema (kuigi nii on nõme öelda)… romaani võib lugeda, võib ka mitte… ise olen lugenud neljas erinevas keeles ja viies erinevas väljaandes… kuigi eesti tõlge on (väga) hea, ei pea ma seda ideaalseks…

    Klassikaline muusika? Enamus sadiste ja mõrtsukaid on üsna haritud ning nende kultuuritarbimine ei piirdu reeglina primirocki ja koomiksitega… tipptasemel sadism kui selline eeldab juba teatavat fantaasiat…

    Ja otse loomulikult olid inimesed 60ndate alguses tunduvalt haritumad… isegi nõukogude Eesti pätid tsiteerisid luulet ja lugesid raamatuid… tänapäeval on isegi tavaline kodanik rumalam kui omaaegne pätt…

    Vägivald? Ma olen väga leebe inimene, aga isegi mina olen nooruses kakelnud ja eiteamida teinud (enamikest asjadest ei tahaks ma siin kirjutada)… kahtlustan, et füüsiline vägivald oli ja on kasvava poisi maailma lahutamatu osa…

    Ahjaaa, klassikaline muusika on mulle kogu aeg meeldinud… muideks, metall ja klassikaline on üsna sarnased… mõlemad on kanoononites kinni ja piiratud väljendusvahenditega… metallurgid seda muidugi ei tunnista…🙂

    Like

  4. fideelia 25. mai 2012, 20:04

    Lugesin raamatut 2011 sügisel, aga filmi nägin üle 10 a. tagasi TÜ filmiajaloos. Film on päris jube. Ma ei saanud tookord pihta, mis rolli apelsinid mängivad. Kellavärk- see võib olla mis iganes. Raamatut oli palju lõbusam lugeda kui filmi vaadata ja mul läks lugemine väga kiiresti. Keelekasutus meeldis. Häiris sama, mis Rentsi, et universaalitseti. Algul oled mingi badass ja pärast kindlasti hakkad taskus titepilti kandma, tahad paljuneda ja muutud heaks. Juba tead ette, et saad poja, mitte tütre (loos rõhutati, et tuleb poeg), kes samuti on algul pätt, seejärel hea, VÕTAB naise, saab poja ja kellavärk läheb edasi. Ladusa stiili nimel ja arvestades, et raamat on kirjutatud vanasti, annan mainitud rigiidsuse andeks.🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: