Maailmaklassika ja vägivald

Ma leidsin raamatukogust ülesse riiuli, kus hoitakse maailmakirjanduse klassikat, koolis kohustuslikku kirjandust. Õnneks ei tähenda see sama, mis Keskraamatukogu loetavaim kirjandus, see ei haise, aga on teises mõttes huvitav – olulised kohad on allajoonitud ja servadele on selgitusi kirjutatud. Päris omapärane. Kuid mitte vägivalda köidete kallal ei pidanud ma pealkirjaga silmas. Viimati kirjutasin siin Kellavärgiga apelsinist ja vägivallast tuli ka mu postitus. Peale seda olen lugenud kolme raamatut ja kõigis neis tapetakse mõnuga. Laibad siin ja laibad seal ja mõrtsukatel sügav pohh. Paluks nüüd soovitada mulle midagi nimekirjast “100 raamatut, mis peaks loetud olema”, kus ei tapeta mitte kedagi. Kas sellist kirjandusinimeste poolt tunnustatud raamatut on üldse olemas?

Aga just veidikese aja eest lõpetasin Wilde “Dorian Gray portree” ja hoolimata sellest, et kõik teavad ja miljon korda on üle kirjutatud, pidin ikka blogima tulema. Raamatut alustades kiljusin vaimustunult: ilus-topsik peategelane, kena geiromantika, vaimukas kõrvaltegelane, kaunid kunstid ja hedonismi ülistus. No selline raamat ei saa ju jälgiks minna! Aga läks, mitte sedamoodi kui Apelsinis, aga samasuure mõnuga küll. Loed ja mõtled “ohh, vot tegelt ma isegi tean selliseid inimesi, kes peavad oma ninaotsa kõige tähtsamaks punktiks maailmas”, aga siis see, raisk, võtab kätte ja muutub keskmisest lambakoerast jälgimaks seaks, täiesti süüdimatuks, kus isegi tema sooritatud mõrv on mõrvatu süü! Ning selle romaani vägivallas on süüdlaseks imekauni välimuse, priiskava eluviisi, kunstiarmastuse ja igavase nooruse välimuse kandja.

Pisut aega tagasi lõpetasin Goldingu “Kärbeste jumala” ja see romaan vihastas mind sügavalt. Esiteks oli see halvasti kirjutatud. Põhimõtteliselt halvasti. Raamatu peategelased on väikesed lapsed. Ma tean küll, et suur hulk täiskasvanuid vihkab lapsi. Mõned tunnistavad seda ausalt, mõned ei tunnista endalegi. Kuid selle raamatu autor on pervert! Teoreetiliselt oleks ta oma soperdise võinud ka täiskasvanutest kirjutada, sest ega ta lapsi eriti usutavalt ei kujutanud, aga ei, ta on ju ise täiskasvanu ja ennast ei saa nii avalikult maha müüa. Igatahes on ta romaani kandvaks teljeks vägivald üksikul saarel. Vägivalla ajendiks on võim ja võitlus nn. sportlike tüüpide ja nohikute vahel. Noh sportlikud tüübid siis tapavad. Suht-koht kogemata. Thänk juu! Kogu saarele sattumine on segaselt kirjutatud. Miks sinna ainult lapsed sattusid, on täielikult põhjendamata. Ja nagu ma ütlesin – nood lapsed pole lapsed. Pisikesi lapsi ei iseloomusta peamiselt igatsus emme järgi ja tahtmine nutta. Nii arvab inimene, kes vihkab lapsi!

Aga kui võtta need mõlemad romaanid ja vaadata üle, kuidas kirjanik põhjendab vägivalda, selgub, et vägivallas on süüdi süüdimatu noorus. Kellavärgiga apelsinis oli see vastus üksühele, neis kahes pisut keerulisemalt tuletatav. Kirjanik võib ju öelda, et ta endast ei kirjuta, aga võõraid tundeid usutavalt kirjeldada ei saa. Briljantselt ei saa, keskpäraselt võib ikka. Loomulikult on maailmakirjanduse klassikaks saamisel peamiseks komponendiks kirjasule nn. kalligraafiline käsitlusoskus ja peale Goldingu teevad seda kõik. Wilde lausa nii hästi, et raamatu esimest kolmandikku täitvad irooniaga öeldud laused on paljude naiivikute mõtetesse raiutud kui elutõed, just nagu Doriangi arvas. Kuid tegelikult saab intelligentide masse võluda vajutades nende saladuste nuppudele ja ilmselt on paljude avalik saladus sama kui Doriani eluhirm “ma ei taha vanaks, koledaks ja lolliks saada”. Ning mis aitab hirmu kaotada – tapame neid, kes meile meie nõrkusi meelde tuletavad.

Ehk maailmaklassika kubiseb romaanidest, kus vägivalla vallandab noorus ja ilu, sest kriitikud vananevad hirmuga.

PS! Dorian Gray on ka ulmekirjanduse baasis, ehk igale ulmesõbrale (hoolimata seksuaalsest orientatsioonist :)), kohustuslik.

6 thoughts on “Maailmaklassika ja vägivald

  1. Marek 19. juuni 2012, 01:35

    Goldingi saar on metafoor, mille varjus ta kritiseerib kogu ühiskonda, selle julmust, rumalust ja indiviidi võimetust kogukonnale vastu astuda, isegi kui kogukond on sooritamas suuri kuritegusid. Romaani peamiseks teemaks pole mitte vägivald, vaid tsiviliseeritus ning selle kaotamine. Samuti kompromissid, mida iga inimene kogukonda sulandumiseks peab tegema. Golding ei usu, et inimesed jagunevad headeks ja pahadeks. Tema jaoks on meie moraal ja kultuur üksnes pealispind, mille all võib aimata luuramas palju ürgsemat kaost, mis ootab oma võimalust. Kurjategijaks võib saada igaüks, vastavalt olukorrale. Isegi “süütud lapsed”.

    Romaan on kirjutatud peale Teist Maailmasõda ja ilmub Külma Sõja algusaastatel (esmatrükk 1954. aastal). Sõda on romaani taustaks, kuid veelgi rohkem on selleks massimõrvu sooritavate diktatuuride tõus Esimese Maailmasõja järel. On tõsi, et neid vedasid maniakaalsed juhid, kuid natside Saksamaa ja enamlaste Venemaa said eksisteerida üksnes miljonite “tavaliste” inimeste vaikival heakskiidul.

    Viiekümnendad ja kuuekümnendad Euroopas on ka aeg, mil’ paljud vasakpoolsed vaatavad imetlusega raudse eesriide suunas ja lihtsalt keelduvad uskumast neid lugusid, mida põgenikud nõukogude süsteemi kuritegudest räägivad. Genotsiidist ja koonduslaagritest vana hea Euroopa südames on möödunud vaid kümme aastat, kuid inimesed on juba kõik unustanud ning keelduvad uskumast julmust ja Gulagi. Midagi nii õudset ei saa ju üks inimene teisele teha, ega ju? Golding tuletab meelde, et saab küll. Ja näitab, kuidas.

    Loe Salingeri. Mitte seda õudset “Kuristik rukkis”, vaid “Franny ja Zooey” ja “Puusepad…”

    Like

  2. Manjana 20. juuni 2012, 00:20

    Marek, ma vaidlesin ühe oma tuttavaga ka sel teemal ja ta rääkis poolenisti sama, mis sinagi, aga ma ikka ei tahtnud temaga nõusse jääda. Mulle ei meeldinud, et seal kasutati lapsi, ma arvan, et ka üllal eesmärgil ei tohi lapsi lihtsalt ära kasutada.

    Like

  3. Marek 21. juuni 2012, 14:12

    Kas Goldingi paneb oma saareelanikud tegema midagi sellist, milleks lapsed võimelised pole? Kas lapsed pole täpselt sama julmad ja vägivaldsed ning võimelised teise inimese elu võtma? Näiteks laps-sõdurid? Inimõiguste kaitsjad väidavad, et ca 200-300 tuhat last võitleb tänapäeva relvastatud konfliktides üle maailma. See on muidugi ekstreemne näide, aga iseloomustab hästi laste võimeid vastavas olukorras sooritada uskumatuid julmusi.

    Üks põhjuseid, miks koolivägivald täiskasvanutele üle jõu käib, on üsna ignorantne arusaamine koolinoorte hulgas tekkivast mikrokogukonnast ning selles ketestatud teistsugustest normidest ja nõuetest. Põhjus, miks laste vaheline vägivald täiskasvanuteni ei jõua, peitub asjaolus, et see pole aktsepteeritud grupisisene käitumine. Tegelikult on paljudes koolides, klassides ja kampades oma väike Goldingi saar koos oma grupisisese hierarhia, reeglite, mütoloogia ja ohvritega. “Kärbeste jumal” peaks seetõttu ehk olema kohustuslik kirjandus igale pedagoogile ja lapsevanemale. Golding ei kasuta saare lapsi “lihtsalt” ära, ta kasutab neis peituvat julmust ja hoolimatust ning aldilt allumist grupireeglitele, selleks, et näidata meile meid ennast.

    Tänaseks on Goldingi raamat aegunud ja reaalsus on sellest ette jõudnud. Täna on laste grupikäitumisela suunatud suur osa kaasaegsest majandusest. Iga armas lapsuke, kes endale jõuludeks uut Bieberi või Gaga plaati nurub ja sünnipäevaks viiesaja eurost tahvelarvutit, on ühtaegu selle ohver ja õhutaja. Meediatööstus tunneb hästi laste käitumist ning selle heaks näiteks on USA hip-hop plaadifirmad, kelle peamise kliendi moodustavad kokkuvõttes alaealised. Seejuures, mida räigem ja ropum on sõnum, seda rohkem lapsed seda ostavad. Muusikatööstus pole muidugi ainus. Poole iga lastefilmi kasumist moodustab nänn ja kilakola, mida filmile (aga ka raamatule või arvutimängule) lisaks müüakse ja mis muide müüb superhästi. Ja kui mõni lapsevanem keeldub koostööst, siis algab põhjalik manipuleerimine ja vaimne terror kuni süütu lapsuke saab mida ihaldab.

    Samal ajal on kogu meediatööstus muutumas infatiilsemaks, lapsemeelsemaks. Sõnumid muutuvad järjest lihtsamaks, vastuolud taandatakse hea-kurja äärmusteks (kurjuse telg, oled kas meie poolt või meie vastu) ning individuaalsus on lubatud vaid siis kui grupinormid on täidetud (neid lõpuni täita paraku pole võimalik ja sellepärast käivad kõik noored täpselt ühtemoodi riides, räägivad ühtemoodi juttu ja kasutavad samu keelendeid). Kõige tänuväärsem publik sellisele uuele meediale on lapsed (ja lapsemeelsed täiskasvanud), kelle jaoks valmis mälutud sõnumid, lihtsustatud konfliktid ja ühe paketina tarbitav maailmapilt on just see, mida nad meediast otsivad. Kaasaegne meedia tuleb vastu oma uuele adutooriumile ning samal ajal kasvatab üles kõige rumalamat ja kriitikavaesemat tarbijat, kes kunagi telekapulti on näppinud.

    Like

  4. Manjana 21. juuni 2012, 14:53

    Jutuajamistes täiskasvanutega olen ma tihtipeale kuulnud, et inimesed ei mäleta end lastena. Ma, enda arvates, mäletan. Ma mäletan kuidas ma maailma suhtusin, mida ma mõtlesin, kartsin, tahtsin. Võimalik, et mitte päris täpselt. Mul endal on üks laps. Ma arvan, et täiskasvanutel ja lastel on vahe. Muidugi on lapselikke täiskasvanuid, ma ise kvalifitseerun selleks vabalt, aga mitte ses mõttes, et mulle meeldiks eelmälutud toit. Pigem kuskil seal, mille kohta Pipi ütles, et täiskasvanutel on vaid kommunaalmaksud. (ja eelmälutud toidu eelistamine ei iseloomusta mitte lapsi, vaid nende laste vanemate laiskust ja lollust – kergem on ette mäluda kui õpetada, laps võtab, mida antakse.) Kuid ma tahan öelda, et need, keda raamatus kirjeldati ei olnud lapsed rohkem, kui autor väitis, et nad on lapsed. Sama hästi oleksid need võinud olla täiskasvanud. Kui autor tahtis tähelepanu juhtida täiskasvanute julmusele ja kasutas selleks lapsi, arvates, et lastel on nn. kultuurikiht õhem, siis ta läks ta kergemat teed pidi, ei öelnud täiskasvanutele, et nad on sead, vaid ütles, et näe lapsed on sead, kas tunnete ennast ära.(ja kui ei taha tunda, pole vajagi, lapsed on sead).

    Sa ise ju ka kirjutad, et täiskasvanud on meediatööstuse käsitluses lapsemad, võrdsustades lapse lolliga. tegelt on lollid lapsed lollidel vanematel. roppusi armastavad need lapsed, kelle vanemad kas ei kuula, mida laps räägib, või annab talle “vastu pead” iga kord kui laps ropendab. oma lapsega lastesõimest alates äraproovitud, mulle meeldivad hetkel roppused ilmselt rohkem kui mu pubekale. roppuste armastamine ei erista lapsi täiskasvanutest.

    gruppide sees tekivad väiksemad grupid on lastel koolis-lasteaias samasugused kui täiskasvanutel tööl-sõpruskondades. ainult, et täiskasvanud kasutavad psüühilist vägivalda rohkem, sest nad oskavad, kuid täiskasvanutel on suurem võimalus endale töökohta ja sõpruskonda valida kui lastel.

    kuid lapsi ja täiskasvanuid eristab see, et täiskasvanutel on tihtipeale närvid läbi, lastel, tänu vähem elatud ajale, mitte. pealegi oskavad lapsed oma närvi kenasti maandada – nutmisega. raamatus kujutati kuidas ühel lapsel (see esimene liider) hakkas katus vaikselt sõitma ja sel polnud põhjust ja selle kujutamine oli täiskasvanulik. lastel katus ei sõida, üldjuhul on hulluks peetavate laste vanematel omaenda katusega probleem. kui autoril oli vaja sedatüüpi tegelasi, nagu seal oli, siis oleks võinud vabalt täiskasvanutest kirjutada, ma ei leidnud sealt mingit põhjust neid lasteks nimetada, täiskasvanud käituvad ekstreemolukordades niisamuti.

    muideks, ma arvan, et lollust on igal ajal umbes sama suhtarv rahvast. ma ei usu, et praegu neid rohkem oleks, kui 60 aastat tagasi.

    Like

  5. Marek 21. juuni 2012, 17:12

    Positiivstest raamatutest soovitan veel Alain-Fournier “Minu sõber suur Meaulnes”. Fournier’ lapsepõlvkäsitlus haakub ligikaudu selle “süütuse aja” kontseptsiooniga, mida Sa näid pooldavat.

    Like

  6. Manjana 21. juuni 2012, 17:31

    tänud raamatusoovituste ja huvitava vestluse eest!

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: