DOKMA – dokumentalistika magistrid. Vaataja vaade.

Täna esilinastusid kinos Sõprus Balti Filmi- ja Meediakooli vastsete dokumentalistika eriala magistrantide viis lõputööd.  Saal oli servani rahvast täis, ma ei mäletanudki, et Sõpruses puudub ventilatsioon. Tühja sest saunast, filmiõhtu oli minemist väärt. Kui mõni autoritest mu postitust lugema satub, siis olgu öeldud, et kõik olid huvitavad filmid, lihtsalt mina olen kriitilise kiiksuga.

Esimesena näidati Antti Häkli soomlaste kohviarmastusest rääkivat dokki „Püha kohv“. Filmi alguses köitis tehniline teostus – kaadrid olid kunstilised, noh nii nagu fotodelt nõutakse kompositsiooni, värvide jms sättimist. Silma jäi dokumentalistikas harva kasutatav suur ava, mis jättis olulise osa teravaks, poole filmi peal muutus see vähemmärgatavaks. Kuna alguses kasutati seda pidevalt, siis oleks võinud seda ju terve filmi peale sujuvalt jaotada. Filmi alguses (ja hiljem ka) oli huvitavaid kaadreid – näiteks kuidas suurest konteinerist uba välja lasti. Või see kus degusteerija hoolega maitses ja välja sülitas. Ootasin degusteerija kommentaari, seda kohe ei järgnenud, olin pettunud. Dok film kohvist võiks ju hariv olla, natuke oligi, sain teada, et kui maitseb, joo või 15 tassi päevas. Tegelt ka!? Kõige häirivam oli filmi juures täielik stsenaariumi puudumine. Tegija oli leidnud palju põnevaid soomlasi, kes rääkisid oma jutu või tegid oma teo korralikult ära, kuid kõik kokku moodustas värviliste piltide rida, mille ainuke seotus oli kohv. Palju toredaid pilte, aga lugu või süsteemi ei olnud.

Järgmisena näidati Robi Uppini ja Maria Kivirandi võrumaaste lugu „Viis nostalgiale“. Ma arvan, et viga pole selles, et ma autoreid natuke tean, kuid see film oli neist viiest mu lemmik. Ma ei oska millegi kallal norida. Teoreetiliselt oleks film pidanud inimesi nutma ajama, aga ajas hoopis naerma, kuna kaks peategelast käitusid nii loomulikult, nagu kaamerat polekski. Ma ise naersin ka, sest peategelaste võrumaaline eriti eluterve huumor mõjus nii ootamatult ja ehtsalt. Saada tavalised inimesed sellistena filmile on Suur Sõna. Läbi terve filmi jooksis lugu, kus, muarust, ei puudunud midagi, kõik vaatajad said endale oma loo ja ei midagi rohkem ega vähem. Lihtne võte – algus ja lõpp klapivad omavahel – raamis kogu pildi õigesse mõõtmesse.

Heli Tetlovi film „Kosmos“ näitab kui oluline on olla õigel ajal õiges kohas ja kõik ka korrektselt ära jäädvustada. Filmi alguses näidati kuidas Põltsamaa kunstiringi naised maalivad pilte ja räägivad kosmonautidest ja põltsamaa moosi tuubidest “Kosmos”. Pärast tulevad näitust avama kuulsad kosmonaudid Venemaalt (kelle nime ma ei mäleta (Georgi Gretško ja Aleksei Leonov)) ja siis on lahedaid kaadreid rohkem kui küll, saalitäis keskmisest naeruhimulisemat publikut väänles naerus. Jälle oli filmi nõrgeim külg stsenaarium ehk loo jutustamine. Autor teadis, millest jutt käib, aga ta  ei märka, et vaatajatele ta seda ütlema ei kipu, loodab, et film jutustab ise. Jutt vürstidest jättis kuidagi kummalise ja traageldatud mulje. Sedatüüpi dokfilmi puhul peaks vaataja juba alguses teadma, miks naised neid pilte teevad, aga seda ei öeldud. Kogu jutt oli pisut kaootiline, kaadrites vilkus inimesi, kes ilmselt ei tahtnud filmile rääkida, aga jäid ikkagi sisse. Väga hea materjaliga film, mis oleks vajanud korralikku “toimetamist” kirjanduslikus mõttes: vahetekste, kaadrite ümbertõstmist ja lõikamist.

Maria Viidalepp oli teinud filmi surevast mehest „Minu isa“. Nii pole vist kena öelda, aga tänase näite najal ma ei soovitaks kellelgi, kes oma isa armastab, tema surmast filmi teha. Pool filmi täitis vana mehe nägu, mis ei rääkinud suurt midagi ega väljendanud suurt midagi. Mees oli vist haiglas, tema ümber oli vist inimesi, aga neid ei näidatud, kuigi nad rääkisid suht kõva häälega ja arusaadavalt. Vahele näidati mõningaid vanemaid kaadreid kunstniku eraelust ja tööst. Kaadreid üritati omavahel sulatada kunstiliselt ja tehniliselt kehva kaadriga mingist majast raagus puude ja kraaviga. Filmis oli mingeid häid kohti, aga tervik puudus. Mul on kahju kui inimene leinab ja peab samaaegselt filmi tegema, aga filmi võib ju alati hiljem teha.

Anniken Haldna film „Miks sa abiellusid?“ näitas mitut noort paari, kes olid just äsja abiellunud. Filmi tegijat huvitas, miks tänapäeval traditsiooniliselt abiellutakse. Film oli jutustuseks seotud filmitegija otsinguga, kuidas vastata abieluettepanekule. Ta otsustas lõpus eitavalt. Mina oma elukogemuse otsas leidsin kõikide paaride puhul üles põhjused miks nad lahku lähevad, kui armastus üle läheb. Selle filmijutustuse puhul kippus tegija kogu aeg heietama ja filmi algsest mõttest kaugemale kanduma. No kuidas sa jätad näitamata, kui peategelased saavad filmimise käigus kolmikud, siuke haruldus ju! Aga kui pole plaanis teha filmi kolmikute kasvatamisest, siis pole plaanis. Veel tekkis mul vaatamise käigus mõte, et kuna teema on väga konkreetne, oleks film võinud koosneda kiirelt vahelduvatest korralikult süstematiseeritud ja planeeritud kaadritest. Filmis oli päris palju häid tabamusi. Näiteks see koht, kus tüdruk kurtis, kuidas tema ja ta poiss teistele erinevalt mõjuvad. Vahvalt emotsionaalne.

Kokkuvõtteks tahan üle korrata, et mulle meeldisid kõik filmid, ka see isast tehtud film, ausõna. Ma ise olen siuke must-valge😉

%d bloggers like this: