Sartre. Iiveldus.

Pärast  tõdemust, et kirjanduse maailmaklassikasse jõuavad vaid romaanid, kus autor inimesi tapab, otsisin raamatukogust vastupidise tõestust ja võtsin (ilma eelteadmiseid omamata) “Iivelduse”. Enne lugemahakkamist näitasin raamatut tuttavale ja küsisin: “Onju, siin ei tapeta kedagi?”

“Ei.”

“Aga millest siin räägitakse?”

“Sellest, mis pealkirjas.”

Nii oligi. Raamat räägib tõesti iiveldusest. Kuigi peategelane on oma välimusest kehval seisukohal ja peamiseks põhjuseks paistab olevat punast värvi karvkate, leidsin talle kohe päriselust vastava asendusinimese ja rõõmustasin end mulle tundmatu mehe mõtetega päris hästi sobiva pärisinimese ettekujutamisega. Ma ei saa ju avalikult öelda, et suur hulk neist mõtetest, mis raamatus päevikuvormis kirja on pandud, võiksid kattuda nende mõtetega, mida ma ise aeg-ajalt peas keerutan. Eestis ilmuva ja minus isiklikku põlastust esilekutsuva päevalehe vahel ilmunud Sartrest ja natuke ka ta raamatust jutustava kõige rumalama arvustuse kohaselt, võiksin end siis kohe paldiski maanteel arvele võtta. Kuna ma pean ennast täiesti korrasoleva psüühikaga inimeseks, tuli raskuskoorem tuttava õlgadele veeretada ja see sobis sinna imehästi. Mu arust. Ise ta ütles, et see raamat räägib iiveldusest. Mis siis, et ta näeb täiesti nummi välja ja punasest peast pole karvagi.

Nojah, mina ei leidnud raamatust ühtegi vihjet nendele haigustele, millele Arvo viitas. Inimene, kel on piisavalt tahtmist ja julgust ümbritsevat jälgida, võikski umbes seda leida, mida “Iivelduses” paljusõnaliselt kirjeldatakse. See on esimene raamat, mida ma olen suht hea meelega lugenud ja kus samahästi kui puuduvad kõrvaltegelased ja sündmustik. Ainult ühel korral viskasid kirjeldused üle ja ma jätsin mõned leheküljed lugemata. Too koht, kus ta lõpuks saab pargis aru, kuidas maailm tegelikult on kokku pandud ja väljendab oma äratundmist kohutavalt pika ja mittemidagi juurdeandva sõnadevooluga. (Jee, ma jätsin romaani kõrgpunkti lugemata). Arvol oli nn. iivelduse kohta oma seisukoht. Huvitav, kas ta kopeeris kellegi teise seisukoha ja milliseid tõlgendusi veel jutustaja väljendile “iiveldus” on pakutud, kuid minu eneselekohandatud selgituses kohtlesin ma toda tunnet vastiku tühjusena, mis tekib olukorras, kus optimism on ajaviiteks jalga lasknud ja pessimist peksab noaga selga. Kahjuks mööda.

Raamatu lõpus on veel mitmeleheküljeline jutt Sartest ja “Iiveldusest”. Kuna seal räägiti, et inimesed lugesid ja hakkasid romaani ja reaalsuse vahel sarnasusi otsima (kas ilukirjandus kopeerib realistlikke fakte), siis palju õnne. Minna Prantsusmaale ja üritada sealt leida mingeid kohti, mida raamatus kirjeldati, siis sellisest vaatepunktist lugedes, ei tohiks “Iiveldus” üldse meeldida. Juu need inimesed teavad, et Peab meeldima ja siis nad hüppavadki võimalikult kõrgele lootuses, et nii hakkab meeldima.

One thought on “Sartre. Iiveldus.

  1. vd07 3. juuli 2012, 20:54

    Materjal on arvustajale yle jöu olnud, miks ta muidu isegi Wiki löigu sinna pöimis – aga Eesti Wiki on ju toimetamata ja väga algeline.

    Ma ei oleks muidu seda köike nii pöhjalikult uurinud, aga möned aastad tagasi oli juhus näha filmi “Les Amants du Flore” (kirjutasin pögusalt ka Filmisahtlisse- pögusalt, kuna ka mulle on teema yle jöu). Oli, mis oli, kui prantslased teevad filmi oma kuulsatest persoonidest, vaevalt nad hakkavad varjama peategelaste vaimuhaigust, neil peab ju olema köik yksipulki läbi nämmutatud, iga elulooline detail kindlaks tehtud. Film oli kyll S.Ja B. noorusaastatest, kuid S. kirjutas ka “Iivelduse” esimeste teoste hulgas. See, et inimene vanaduses haigeks jääb ja ka möistus hakkab vimkasid viskama, see ei tähenda, et inimene oleks kogu elu hull olnud. Kui arvustuse autor ise ykskord nende päevadeni jöuab, saab ehk aru…

    Huvitav on see, et kui enne surma S-lt kysiti, mismoodi ta mälestust jäädvustada, siis vastas ta, kui inimesed “Iiveldust” (ja nimetas veel mönda raamatut) loevad ja teavad, ongi mu mälestus jäädvustatud, muud pole vaja – vt. ingliskeelsest Wikist,…sealt oleks ka teada saanud miks ta Nobelist keeldus ja see polnud esimene auhind, mida ta vastu ei vötnud oma pöhimötete pärast (samast ing.k.Wikist).

    Tundub, et EPl-e vöib igayks ylejala kirjutada, mida aga sylg suhu toob ja see avaldatakse ilma toimetamata ära. Artikkel on selline, et ma saadaks autorile S sugulased kaela, hoiatuseks, et avalikus pressis on ikka mingidki pöhimötted. Seega, mis puutub EPl-i, yhinen sinu pölgusega.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: