Hesse. Stepihunt

Jätkan tänapäevase gümnaasiumi kirjanduse lugemist. Kui keegi teismeline siia peaks sattuma, hoiatan, et ei kavatse siia midagi kirjutada, mis võiks su kirjandusõpetajale huvi pakkuda või meeldida. Ühe Tallinna eliitkooli ajalooõpetaja keelas oma õpilasel kuulata, mida ma 20. sajandi sündmustest arvan, kirjandusarvustusega on umbes sama hull lugu. Või vähemalt kirjanduse selle osaga.

Kummaline kokkulangevus: võtsin raamatukogust korraga kaks nii sarnast raamatut Iiveldus ja Stepihunt. Iivelduse puhul ma juba kiitsin, et ohh, kus tuleb tuttav ette. Tegelt vaevas toda Stepihunti suht samasugune tunne kui Antoine Roquentini, kuid tema ajas oma probleemid punase pea asemel vanuse süüks. Mõlemad mehed vaevlesid omaenese nn liigse harituse küüsis, mis neid üksikuks oli teinud. Antoin ei pidanud oluliseks end muuta, vaid piirdus asukoha muutuse ja ümbruskonna parema mõistmisega. Stepihunt asus hoolega seda tagasi saama, mis varem erinevatel põhjustel avastamata ja läbi tundmata oli jäänud.  (48-aastasena veel ei tea, et naermine on parim ravim kurvameelsuse vastu :O). Sellise kokkuvõtte võiks teha harrastuspsühholoogist naine.

Mõlema raamatu peategelasele oli antud oma maailmanägemus või siis selle kriitika. Iivelduse arvustajad kiidavad humanistide liigitust. Hesse on kümneid lehekülgi täitnud kodanlaste-pursuide täpsema määratluse ja kirjeldamisega. Huvitav, kas selline 1920ndatel kirja pandud liigikirjeldus on ka tänapäeval kasutatav? Näiteks “pesakirjaldus”. Et korralik kodanlane elab puhtas toalillede jms kaunistatud toas, aa vaimuinimene pigem poolikute pudelite ja raamatukuhilate vahel. Pakun, et see on pigem vana poissmehe eneseõigustus laiskusele. Stepihunt oli ju laisk ruudus. Ise enda tujudega enam hakkama ei saanud, ning ootas kuidas tuleks keegi ja talle kuldkandikul kaunimad naised ja eluõpetuse kätte tooks, tema vaid maksaks kõik kinni. Ehk ma ei taha end seepärast pursuiks tunnistada, et mul mustus ja korralagedus stressi tekitavad ja stressimaanduse 1 lihtsalt kasutatav rohi on vihaselt mustuse välja koristamine.

Aga raamatust tehniliselt. Stepihunt oli kindlasti klassikalisem: puänt, lahendus, kõrvaltegelased, alguse-lõpu seotus jms. Aga mingi jama on vist tõlkega. Pool raamatut häiris mind liiga lihtne sõnakasutus-lausestus. Noh siuke kehv sõnavara, et kui oled Nabokovit lugenud, siis on latt juba mingil Nobeli kõrgusel ja sealt alt hüppab Rowling jt. Mati Sirkel tõlkis saksa keelest, ta on palju tõlkinud. Mina pole filoloog, ega oska põhjendada, aga miskit oli viltu. Muidu oli raamat suht hea.

torud

%d bloggers like this: