Vihurimäe. Emily Brontë

Võtsin Vihurimäe, kuna lootsin leida kena armastuslugu, sellist nagu Emily õde Charlotte kirjutas, aga ei vea mul. Füüsiline vägivald on tühiasi võrreldes tolle vägivallaga, mida ma Vihurimäest leidsin. Hea meelega ütleks, et tegemist on rumalust, kadedust, ihnust, kurjust ja kättemaksu magusust kirjeldava romaaniga. Millegipärast pole suurem osa teisi inimesi minuga nõus ja leiavad, et tegelikult käib jutt Catherine Earnshaw ja Heathcliffi vahel toimuvast armastusloost. No ma ei tea, või mida ma üldse armastusest tean.

Viimase kuu jooksul olen leidnud, et suurem osa sellest, mida ma inimsuhetest tean, vajab kardinaalset ümbermõtlemist. Kunagi ma rääkisin sõbrannale, et mulle meeldib salaja kedagi armastada/armunud olla. Ühepoolselt, nii et teine ei teagi midagi. Mõtlen omaette lillelisi mõtteid ja kuna keegi midagi ei tea, ei saa ka keegi neid ära rikkuda või mind maa peale tagasi tuua. Nii kaua kui ma end mäletan (noh, umbes 7-aastasest alates), olen ma pidevalt kellessegi nii armunud olnud. Mõnikord lausa aastaid järjest, kuigi neid äkitse ei-tea-kuidas pähe kukkunud lühiajalisi kräšše on kindlasti rohkem. Sellest võiks järeldada, et ma peaksin Vihurimäe armastusloost ülihästi aru saama, aga ei saa ju. Minu romantiseeritud maailmapilti ei mahu korraga äärmuslik viha ja armastus. Okei, kurbus võib armastusega ühes pildis olla. Kui tekib mõte, et teine võiks ju minu vastu midagi sarnast tunda, nagu mina, aga see nii pole, siis tuleb kurbus. Aga miks peaks tulema viha, viha on hirmu adrenaliinirikkam kaksikvend.

Tegelikult ei soovinud ma Vihurimäest postitust teha. Aga kuna mulle meeldiks kunagi hiljem üle vaadata, mida ma ühest või teisest raamatust arvasin, siis ikkagi kirjutasin.

2 thoughts on “Vihurimäe. Emily Brontë

  1. luize 20. juuli 2012, 09:05

    Ei old see Jane Eyre ka niiväga kena armastuslugu. Üks häda ja viletsus algusest peale. Ja tohutud probleemid sinna juurde veel, mis ei lasknud armastusel õilmitseda rahulikult. Ma mõtlen neid probleeme, et ma olen vaene, ei saa rikka mehega abielluda ja pean ootama, kuni keegi mulle raha pärandab. Polügaamiast rääkimata.
    Vihurimäe on vast rohkem armastuslugu isegi, seal vähemalt ei tekita keegi endale lisaprobleeme. Tsikk on nipsakas lihtsalt.

    Like

  2. Manjana 20. juuli 2012, 11:37

    Jane Eyre’i ma lugesin kooli ajal. Mitu korda. Tol ajal mind need rahaprobleemid vast ei häirinud. Peaks vist uuesti lugema.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: