John Fowles. Maag

Mu kooliõde töötab minu kodukoha raamatukogus (ega ma pole seda juba öelnud?) Nojah, igatahes on eestlase jaoks tuttav raamatukoguhoidja parem kui niisama sümpaatne võõras. Ma ei pea ise raamatuid riiulitest otsima. Kuna on suvi, siis tahtsin midagi armastusest, midagi ilusat, kus ei tapeta. “Uhkust ja eelarvamust” neil polnud ja Austeni teist raamatut ma ei tahtnud. Viivi leidis juhuslikult riiulist “Maagi” ja andis mulle, endal erikaval nägu ees:

“Loe seda ja ütle mida sa arvad! Meil on raamatukogus Maagi vaid 1 eksemplar, loe ilusti.”

Vaatasin 700-leheküljelist tellist hirmunud pilgul ja nentisin: “Sa ei taha mind niipea jälle näha, jah? Ma tean küll kus internetis laenutustähtaega pikendada saab.”

“Näe ma leidsin selle raamatu ka, mida sa veel küsisid.”

(See oli vist “Vihakobarad”) Vaatasin kahjutundega meeldivalt õhukest raamatut järjekordselt jälgi pealkirjaga ja raputasin pead: “Ei, kui Maag, siis Maag. Järgmisel korral, äkki sügisel, tulen ja võtan selle.”

Tulin koju ja heitsin pilgu sisututvustusele, ei avaldanud muljet – mismõttes “psühholoogiline mäng”? Mina, kodukootud psühholoog, kes võiks minust targem olla!

Esimene kolmandik raamatust kulges rahulikumas tempos. Peategelane oli minu pilgu läbi halvimat tüüpi tegelane, kellega on parem mitte kokku puutuda – egoist, kel on ükstaspuha nende naiste tunnetest, kes lolli peaga temasse armuvad, sest tema peab sugudevahelise suhtlemise peamiseks ideeks seksi ja naine, kes temaga seda teeb, on hoor. (Ja kui mees naisega seda ei tee, kuigi naine tahab, on mees kangelane). Ka iseenda tundeid oskab ta vaid kireks defineerida. Armastada saab vaid iseennast.

Järgmises osas satub ta väikesele Kreeka saarele ja kohtub omapärase vanema mehega. Kuna raamatu nimi on “Maag”, siis lootsin, et nüüd algab fantasy. Ei hakanud, kuigi oleks võinud ka nii arvata. Peategelane oli täisrealist ega lasknud mul muinasjuttu uskuda. Kui ma maagia leidmise ideest lõpuks loobusin, läks raamat korraga väga põnevaks. Peategelasele (ja lugejale) söödetakse ette pooltõdesi ja täisvalesid, mängitakse tema mõistuse, tunnete, reaalsuse, ajastute, moraali, maailmapildi ja ihuliikmetega. Täiega. Niisuguses vormis, et minuga toimus päriselus pea-aegu et sama. Mulle tundus, ma tundsin nii. Kohati. Peaks vist üritama raamatusse vähem kaasa elada? Aga ei, vastupidi – võtsin jalad selga ja läksin 30-kraadisesse Tallinna Kreeka tunnetust hankima. End täislaadinuna jätkasin lugemist.

Aga raamatu ümberjututus pole minu rida. Internetis teiste lugejate muljeid otsides sattusin Delfi naisteka vastavasse teemasse. Läbi ja läbilugenuna oli päris mõnus oma kodukootud psühholoog jälle välja kaevata ja neile kõigile seal diagnoos panna. Igatahes soovitan raamatut kõigile, kuigi ma ei usu, et raamat enamusele meestele huvi pakuks. Mitte, et tegemist oleks otseselt naistekaga.

2 thoughts on “John Fowles. Maag

  1. Oudekki 1. august 2012, 20:20

    Hah, ma pean tunnistama, ma olen oma tutvuskonnas üks väheseid naisi, kes Fowlesi mõnuga loeb (muide, katsu teda originaalis lugeda, Maag on veel arusaadav vähemalt, aga üldiselt keerab ta sul juba oma keelekasutusega ajud segi, sinna psühholoogiasse polegi vaja jõuda).

    Kuid natuke on tal see häda, et naiskarakterid on väga ühekülgsed ja igavad, pisut skemaatilised. Kuid see ei vähenda argumenti, et moraal on täiesti kokkuleppeline nähtus…

    Like

  2. Manjana 1. august 2012, 20:49

    vahva, et sulle meeldib! mu arust pold neil naistel viga, kuigi nad olid kõik ühesugused😀 see-eest mees oli lausa kullaauk – negatiivne kangelane ja ikka elad kaasa. ilmselt see keelevärk tuleb mängu tänu pikkadele kirjeldustele, neid seal raamatus jagus, loodust ja olukordi ja kõike kirjeldas ta mõnuga.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: