Hiirtest ja omamisest

Sõber juba heidab mu üle nalja, kuidas ma kooli kohustuslikku kirjandust loen ja neist “käsu peale” kokkuvõtteid teen. Endal on ka pisut imelik. Seepärast otsustasin, et John Steinbecki “Hiirtest ja inimestest” ei kirjuta. Aga lugemispäevikusse panen ikka kirja … ja internetis teen otsingu … ja nii see kavatsus mittekirjutada vett vedama läkski.

Esimene link, mis otsingule vastas oli Birk Rohelennu arvamus, kust ma sain teada, et meie koolides ollakse tolle jutustuse “õppimisel” täielikud maniakid. Mõni vaeseke heamäluline saab tuupimise käigus jutustuse pähe :O Kuid mis mind siia kirjutama ajas, oli too omamise küsimus. Juba lugemise ajal meenus mulle Tammsaare Tõde ja õigus, 1.  (mitte et ma Tammsaaret oleks peale kooli lugenud). Jutt maast ja põllumajandusest ja unistused mõjusid mingis mõttes sarnaselt. Masendavalt, lootusetult. Jah, Tammsaare ei rääkinud puruvaestest sulastest, vaid omanikest, kes aina tahaks rohkem, Steinbeck õnnetutest vaestest, kes unistavad omanikeks saada. Mis värk selle omamisega on? Kusjuures Tammsaarel polnudki päris head põhjust, miks peaks “tegema tööd, et tuleks armastus”. Steinbecki tegelased tahtsid omada selleks, et saaks vähem ja rahulikumalt tööd teha. Nagu teada, siis suurem osa inimesi, kel on nii palju raha, et kulutamisega tekivad probleemid, ei loobu sugugi tööst ja tahaks aina rohkem – nii tööd teha kui omada.

Lihtne elukogemus ütleb, et kui kogu aeg töötamise tähe all mööda saata, siis millegi või kellegi armastamiseks enam aega ei jää. Töö ja omamine sarnanevad armastamisega küll – mõlemate jaoks on vaja aega ja pühendumist ning toovad kaasa rahulolu ja muresid. Vargamäe tüübid ei olnud erilised inimeste armastajad. Kõige meeldejäävam kirega seotud liin oli naabrimehe vihkamine. Steinbeck tegeles negatiivsete tunnete kultiveerimisega veelgi agressiivsemalt. Tolles kohas kus ullike kutsika kogemata ära tappis, viskasin ma raamatu tõelise vihaga eemale ja teatasin klaviatuuri klõbistavale lapsele: “Jube vastik raamat!” Aga ma lugesin lõpuni. Ja nagu kõik teavad, siis see soov omandada ei lõppenud hästi. Oleks ullike teinud nagu lubas – läinud ja elanud soojas Californias kuskil üksikuna koopas, oleks ta võinud olla õnnelik. Või vähemalt elus. Ehk omandamissoov on vastand armastusele ja elamisele. Miks siis inimesed ikkagi tahavad omada?

Teine arvustus rääkis meestevahelisest sõprusest. No ma ei tea. Ma ei nimetaks sõpruseks nii ebavõrdset suhet, kus tugevam tapab lõpuks nõrgema ära, et teised seda, võib-olla, teha ei saaks. Ma ei imesta, kui naine “Hiirte ..” järgi teeb kokkuvõtte, et tema kogemuse järgi on meeste vahel imeline sõprus ja naiste vahel mitte. Minus tõstab pead feminist, kes üritab aru saada, miks naised kipuvad ise naisi alavääristama. Sest nad ise tunnevad end kui naist alaväärsena? Hiljem jõuab too arvaja ka “Hiirte..” sõpruse defineerimiseni: “pidev lootus ja ootus ühes george’iga, et ükskord me tõepoolest saamegi selle maalapi, kuna pole ju võimalik, et lennie vaid tema unistustest toitub”. Ehk ka sõprus on vaid igatsus ühise omandi järgi… Ja mehed keskenduvad koostöös omandamisele, naised mitte?

Armastus on rohkem omada ja sõprus on rohkem omada? Appi!

PS! Alles nüüd meenus, et ma ei peaks ütlema “mina oman” vaid “mul on”. Ehk ma ei kirjutanud meelega nii🙂

10 thoughts on “Hiirtest ja omamisest

  1. nora 5. august 2012, 13:15

    oeh, kuidagi ülekohtune näib olevat rääkida nende puhul omamisest kui miskist madalast väärtusest kui raamat tiirleski maalapi idee ja lootuse ümber, mitte maalapi enda. selleks aga, et ideel miski vorm oleks, peavad inimesed ka päriselt soovima kaugemale mõttest. või hävitab soov omada kohe igasuguse idee ilu?

    naisi alaväärtustada ma ei üritanud, kuid naistevaheline “sõbrannasus” näib mu silmis teistmoodi, mis ei tähenda, et sõprust olemas poleks.

    Like

  2. Manjana 5. august 2012, 13:26

    ma kirjutades korraks mõtlesin, et äkki teen sulle ülekohut. vabandan, kui nii juhtus.

    ma räägiks sellest sõpruse küsimusest parema meelega. otsisin su postitusest, et mis on sõprus ja leidsin ainult tolle lause, mille kopeerisin. kas sa pidasid sõpruse all seda silmas, et inimesed elavad sarnaste unistustega? et meestel on sarnased unistused, aga naistel pole? või mis teeb naiste sõbrannasuse väiksemaks kui meeste sõprus? mina ei näe vahet meestevahelisel sõprusel ja naistevahelisel sõprusel. sõbrad on tavaliselt seepärast, et mingi inimesega on meeldiv koos olla – rääkida mõlemale huvipakkuvatel teemadel, teha koos mõlemale huvipakkuvaid tegevusi. ma ei näe siin soolisi erinevusi. võib ju väita, et on naisi, kes omavahel räägivad näiteks ainult lastest, aga on ka mehi, kes omavahel räägivad ainult autodest. vahet ju pole, sõprus toimib. või lause “sõpra tunned hädas”. ma arvan, et hädas sõpra aitab nii mees kui naine. või sõpruse rikkumisest. mehed lähevad omavahel sama hästi tülli kui naised ja kannavad selja taga keelt jms.

    Like

    • nora 5. august 2012, 13:58

      ma tegelikult pidasin silmas sarnast maailmatunnetust, mis paneb inimesed teineteise poole kasvama miskisuguse arusaamatu jõuga. kerge oleks kasutada kirjeldamiseks sõna “saatusekaaslane”, aga see justkui üritaks maha matta igasuguse võitluse. üheskoos liikumise ja mõistmise jõudu olen oma elus meestevahelises sõpruses rohkem tunnetanud, mispärast ma ka alguses oma võimalikest “illusioonidest” rääkisin. või pole ma seda piisavalt tunnetanud naiste vahel ning tahan uskuda, et see meeste vahel kuidagi suuremal määral eksisteerib.

      ehk tõstan sõpruse lati liiga kõrgele ning mõistan seda sõna natuke teistmoodi, aga eks seepärast saabki selgitada.

      Like

  3. Manjana 5. august 2012, 14:28

    ehh, sulle pole ühtegi head sõbrannat teele ette jäänud. ja ma pole näinud, et mehed nii sõbrustaks. pigem siiski isiklike kogemuste vähesus, mitte sugudevaheline erinevus.

    Like

  4. Oudekki 6. august 2012, 16:20

    Manjana, aga nutsid sa vàhemalt viimases peatykis, siis kui nad viimast korda oma unistust yle vaatavad?

    Ma sellest raamatust vist àkki ka kirjutan yhe blogiposti, sest doktoritòòd kirjutades Steinbeck ikka kummitab mul kuskil kukla taga🙂

    Like

  5. Manjana 6. august 2012, 17:29

    nutmise mõtetki ei olnud. ma pole kunagi arvanud, et unistused oleks midagi, mida on võimalik saada ja seepärast ei näe ma vajadust liigselt kurvastada kui need ei täitu. mind tegelikult ka jätavad materjalistlikud unistused külmaks.

    Like

    • Oudekki 6. august 2012, 18:07

      Ei, mitte unistuse pàrast vaid sellepàrast, et George ei saanud Lenniele mitte midagi muud pakkuda kui ilusat surma. Sellepàrast, et kòik làks ikkagi viltu ja mòlema vòimalus ònnele kadus lòplikult.

      Aga selle unistuse sisust, sellest ma veel kirjutan… See on ainult yhte otsa pidi materialistlik.

      Like

  6. Manjana 6. august 2012, 17:29

    aga ma võtsin vastu otsuse, et ma enam steinbecki lugeda ei taha, peese need vihakobarad😀

    Like

    • Oudekki 6. august 2012, 18:08

      Ei, need kobarad loe ikka làbi🙂 Ma arvan, et see raamat on kaudselt pòhjus, miks ma immigratsiooni uurin ja ekspluateerimist vihkan.

      Like

  7. notsu 26. september 2012, 00:45

    ma soovitan mõnu-Steinbeckiks hoopis “Karbitänavat” ja “Tortilla Flati agulit”.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: