Laupäeva lõuna

Käisin prügikasti tühjendamas ja hoovis oli huvitav. Mõnikord meil ongi hoovis põnev: näiteks olen paaril õhtupoolikul leidnud sealt naabreid pikniku pidamiselt. Nii ma oma praeguste naabritega tutvusingi. Ma teadsin neid varem ka, aga uksel tere-tere ja viisakusväljendite vahetamine erineb koosistumise tutvusest.

Üürikorteritega majad on mõnusad, sest seal elavad inimesed on sõbralikud. Minu elukogemus, pea kõigis majades on nii olnud. Tillukese erandiga, kuigi too mees oli ka sõbralik, ainult kui purju jäi muutus metsikuks ja lõhkus ust. Olen teda hiljemgi kohanud – ikka sõbralik, aga too ukselõhkumine paneb mind temasse eelarvamusega suhtuma. Ja ta naine rääkis, et mees armastab koduvägivalda. Pisike erand suures rahvamassis, kõik ei saagi ühesugused rahumeelsed olla.

Kuid täna hoovis ma nägin rohutirtse. Rohutirtsud on mulle lapsepõlvest saati meeldinud. Mulle putukad meeldivad, igasugused putukad. Mul on minevikust palju putukate fotosid. Pilte suurelt vaadates võib imetleda kui põnevad monstrumid nad on. Ema rääkis, et kui rohutirtsud laulavad, on sügis käes. Asjatundjad räägivad, et rohutirtsud tiristavad jalgu kokku hõõrudes. Neil on jalad põnevalt kidalised. Ma pole kunagi varem näinud, kuidas too hõõrumine käib. Täna nägin – istusin kännul, tegin suitsu ja vaatasin kuidas 2 sentimeetri pikkune rohutirts oma tagumisi jalgu imekiirelt väristas. Loomulikult pole mul kunagi fotokat kaasas, kui ma midagi põnevat näen😦

Meil on hoovi peal garaažid. Ühes garaažis mängib naabrimees trumme. Nüüd ma olen naabrimehega tuttav ja varitsen hetke, mil oleks paras aeg tulla välja ettepanekuga, et ma tahaks ka trumme “mängida”. Mul tõmbab vastupandamatu jõuga igasuguste muusikariistade poole. Ma ei oska pea ühtegi neist nii mängida, nagu tavaliselt õigeks peetakse. Tavaliselt palutakse varsti pärast minu naudinguhetkede algust haledalt, et ma pillide piinamise lõpetaksin. Ma kannatan välja kuni kolm palvet, viimasejärgselt lõpetan. Kahjutundega. Olen näinud inimesi, kes on mingit pilli õppinud ja seda vastavalt õpetusele ka päris hästi mängivad, ütlemas, et “ohh, mis te nüüd, ma ei oska mängida.” Ilmselt taoliste võltstagasihoidlikute pärast ei taibatagi keelata, kui ma säravail silmil palun luba mõnda kõvahäälset pilli katsuda. Nad arvavad, et ilmselt olen ma mängimist õppinud, kui nii pilli ligi kipun. Ei ole, mulle meeldib helisid kuuldavale tuua.

Nojah. Aga täna tehti ühes teises garaažis võileibu, mingit muud sööki tehti vist ka. Sellised viisaka välimusega mees ja naine kahekesi. Võimalik, et hoovis olev auto kuulus neile, aga garaaži see küll ei mahuks. Naine naeris pidevalt, kui mees midagi rääkis. Ta naeris häälega, mida muarust kasutatakse siis, kui inimene tunneb end ebamugavalt. Garaažiuksest teist korda möödudes (kui ma olin prügikoti ära visanud, suitsu ja tirtsudevaatamise lõpetanud) oli mul suur soov neilt midagi vaimukat küsida. Ühtegi piisavalt naljakat mõtet ei tulnud. Tegelikult pole vist kena võhivõõraid inimesi trollida. Aga ikka on pisut kummaline kui laupäeva lõuna ajal, siis kui rohutirtsud siristavad, teevad kaks inimest garaažis võileibu.

5. augustil pildistatud lill

5. augustil pildistatud lill

5 thoughts on “Laupäeva lõuna

  1. Riina Võhma 25. august 2012, 15:31

    Kas olid ikka naabrid? Äkki olid reisisellid, kes hotellis ärkasid ja hommikusööki nautisid.

    Like

  2. osaline 25. august 2012, 15:32

    Veab Sul. Kui mina täna hoogsa sammuga sirelipõõsa tagant välja astusin, prügiämber näpus, puhus keegi naabrite tuttav mulle sellise röögatuse näkku, et ma pärast tükk aega kulme-silmi-kõrvu-nina õigesse kohta tagasi sättisin. Ega öeldu ka kõige meeldivam olnud. Mis sest, et kohe vabandati ja et see lendas minu pihta täitsa kogemata. Inimene elas end välja.😀

    Like

  3. Manjana 25. august 2012, 16:22

    riina, no kuidas suva reisisellid igasugu träna ja toiduga täidatud garaaži sisse said? ja nad ei söönud, vaid tegid süüa.

    osaline, pole kena mööda põõsataguseid vaikselt luurata – ikka laul lahti, siis keegi ei julge su peale karjuda😀

    Like

  4. luize 28. august 2012, 09:08

    Kas üürikorterites elavad inimesed on millegipärast sõbralikumad kui mitteüürikorterites? Et omanikud muutuvad ebasõbralikuks?

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: