Jalgpall

Ei, ma pole tugitoolisportlane. Mängisin täna teist korda elus päriselt jalgpalli. Esimest korda mängisime kunagi ammu koolis kehalise tunnis. Jah, see oli väga ammu ja ega keegi tüdrukutest mängida ei osanud. Tolle ühe korraga ei õppinud ära ka. Aga ma ei tahtnud tänasest mängust rääkida.

Mulle tuli hoopis meelde, et eelmisel suvel mängisin sellist jalgpalli, kus olid jalas suured saapad. Noh, pärinev ooperist, kust tulevad mängu sumomaadlejate kostüümid. Rasked ja värvilised. Mängiti 4 versus 4, külapäevadel. Meil läks väga hästi ja siis tulid meile vastasteks 20 kuni 30 aastased tugevad mehed. Meie võistkonnas oli üks mees 38 aa, mina, üks umbes 30-aastane naine ja alaealine tüdruk. Kõik nn. alatud võtted olid lubatud. Minu lemmik on Sõna Jõud.

Ja siis astusin ma oma sõna tekitatud ämbrisse. Ma teadsin, kaudselt, kes need suured mehed on ja et nende südametunnistusele pisukest laksu anda, ütlesin ühele, et ma tundsin ta vanaema. Mees mind, vist eriti ei teadnud.

Ta ei uskunud ja küsis: “Mis mu vanaema nimi oli?”

Ja mulle meenus nimi. “Alma,” vastasin. Poisid vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et Alma polnud nende vanaema. Alma oli nende vana-vanaema.

Ja see oligi laks mulle. Ma olen niiii vana! Jah, ma tean Almat, kuna ta õmbles mulle kleidi, kui ma veel koolis ei käinud ja me käisime minu vanaemaga tal külas. Minu vanaema oli, vist, Almast noorem.

Aga, vot, selline suur jalgpalli mängiv inimene ma olengi. Oe. Ma tahan veel jalgpalli mängida! Vist oktoobris.

%d bloggers like this: