Akende toppimise kolelugu

Juba pikemat aega olen plaaninud aknaid toppida. Meie aknad on sarnastena eksisteerinud juba peaaegu sajandi, kuid aeg murendab peale inimeste ka asju. Seega – tahtsin aknaid toppida kahel põhjusel: et nad ei heliseks kaasa, kui mingi suurem sõiduk akna alt mööda sõidab ja teine põhjus oli saabuv talv.

Töö alguses avastasin, et eelmisel aastaid aknaid toppinud meesterahvas poleks pruukinud seda teha. Inimene, kel puudub kolmemõõtmeline ettekujutusvõime oli tihendid pannud kohtadesse, kus nende funktsiooniks sai aknede sulgemise takistamine, aga tegelt peaksid nad pragude vahel tuult püüdma. Minu viga ka, et ise ei teinud, tegelikult mu sugu ju selliseid töid teha ei keela😀

Kiskusin valesti pandud tihendid ära ja paigaldasin uued loogilistesse kohtadesse. Ärarebitud tihendeid toppisin suvalistesse looduse tekitatud aukudesse raamide ja klaasi vahel.

Töö läks kenasti nii kaua, kuni ma kööki jõudsin. Tegin kõike samuti kui tubades, kuid äkitse lõi silma äge valu. Õnneks tollesse silma, mis halvemini näeb. Pesin käed kiirelt puhtaks ja loputasin ka silma veega, kuid ikka oli valus. Võtsin peegli ja üritasin hämaras novembris leida kohta, kus saaksin oma silma uurida. Silmavalge oli korralikult punaseks läinud, aga mingit võõrkeha ma ei avastanud. Kuna ma midagi muuta ei suutnud, jätkasin köögiakna toppimist.

Ühes klaasi nurgas oli klaasi ja raami vahel liiga suur auk. Üritasin sinna kruvikeeraja abiga tihendijuppi toppida. Ma sain ainult pisut tugevamalt tõugata, kui klaasil murdus nurk ära. Aknaklaasil nurk läinud – oi kui vahva! Aknas haigutas nii suur auk, et sama hästi oleks võinud akna talvel lahti hoida. Üürikorter, 100 aastat vanad aknad, raha mul pole – ma pean klaasi ise teibiga ära parandama. Avasin ettevaatlikult akna, et õuest klaasitükki kätte saada. Õnnestus. Ehmatusega läks isegi meelest ära, et mul on silm jubevalus. Võtsin kahepoolse teibi ja panin klaasinurga tagasi. Vahedele kleepisin peale teist teipi. Ma arvan, et sealt august enam tuul sisse ei puhu. Pühkisin aknalaua läbust puhtaks ja sulgesin aknad. Ja heitsin pilgu kraadiklaasile, mis idee järgi peaks näitama nii välis- kui sisetemperatuuri. Arvake ära, kas näitas? Loomulikult mitte!  Toatemperatuuri jah, aga õues valitseb H.

Kuna korraga nii palju asju juhtus, mis tuju üldse rõõmsamaks ei teinud, siis otsustasin, et enam ma midagi ei tee. Aga süüa tahaks. Tegelt ka! Ja silm on valus ja jookseb vett😦

%d bloggers like this: