Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari.

Tuule vari
Lugesin kuu aega järjest Giuseppe Tomasi di Lampedusa 210 lehekülje pikkust ajaloolist Itaaliast rääkivat romaani Gepard ja jõudsin 160 leheküljele, kui sain aru, et see raamat venib lõpuni välja. No ma ei suuda lugeda raamatut, kus peategelasteks on mingid lamedad rikkurid. Kui ma alguses lootsin, et äkki see on iroonia ja pärast läheb asi kuidagigi normaalseks, aga ei läinud. Ma ei taha lugeda lõpuni romaani, kus rikkurite lollustele on leitud vabandused, vaesed on rumalad ja armastus on seotud vaid raha saamise või positsiooni parandamisega. Jah, kirjanik oskab põnevalt Sitsiilia maastikke kirjeldada, aga terveks romaaniks jääb seda mutarvis väheseks. Vihastasin ja läksin raamatukokku.

Valisin välja päris aukartustäratava hunniku ja sattusin jälle kooliõega lobisema. Kiitsin tema poolt viimati soovitatud raamatut ja ta ütles, et neil on mingi raaamat, mida aktiivselt laenutatakse. Tema ei saa seda ise seepärast lugemiseks võtta ja tahaks teada, mida ma arvan. Mul oli juba hunnik lugemisvara krabatud ning ütlesin talle ära. Kuid siis ta mainis, et tegemist on hispaania autoriga. Ma jäin poolelt ärakõndimissammult seisma ja vaatasin talle suu lahti otsa. Ma olen pea kuu aega järjest vaimustunult hispaania filme vaadanud ja selline pakkumine on saatus, mille vastu ei tõrguta. Ma ei tõrkunudki.

Carlos Ruiz Zafóni Tuule varju algus mulle ei meeldinud, kuna ei taha lugeda romaani, mille peategelane on alaealine. Õnneks kasvas ta kiiresti vanemaks ja romaani ilmus mitmeid värvikaid kõrvaltegelasi. Kuid ma ei saa väita, et tegemist oleks olnud ülihea raamatuga, kuid lihtsalt hea on ta küll. Kui keegi tahaks lugeda negatiivset hinnangut, siis merleke oli päriselt pettunud ja temale vastupidiselt kiljub danzumees äärmises vaimustuses. Mina Ingli mängu pole lugenud (ja ei huvita ka), ehk negatiivse arvamuse kohta ei oska miskit kosta.

Kui Lampedusa romaanis häiris mind vale poliitiline vaatenurk, siis Zafóni Tuule varju mahtus päris korralik ühiskonnakirjeldus Hispaaniast – nii ajast, mil Katalooniat valitsesid kommunistid, anarhistid kui Franco. Mitte et seal oleks kommuniste või anarhiste mõõdutundetult kiidetud vms. Ei, kirjeldused olid muarust adekvaatsed, kuigi raamat ei pretendeerinud ajalooliseks romaaniks. Kuid lisaks ühiskonna käsitlusele oli romaan ka põnevalt gooti. Jah, ma võib-olla oleks tahtnud päikest ja naeru, aga sinna tegevustikku sobis Barcelona, kus oli kas pime, vihmane, hall või sadas maha meetrine lumekiht.

Kuid erinevalt danzumehest, ei hinda ma Tuule varju keelelist külge eriti vaimustavaks. Tavaline. Kohati lausa kahtlustasin, et eesti tõlkija on kehvake. No kui peale koma kasutab tõlkija “mida” asemel “mis” ja nii mitu korda, siis ma ei tea.

Ja armastuslood olid põnevad ja kirglikud. Vot. Ja nii ma lugesingi 515 lehekülje paksuse raamatu läbi nädalaga ja ei jätnud midagi vahele, sest ei leidnud midagi üleliigset. Suht bestseller jah🙂

%d bloggers like this: