Haruki Murakami. Kafka mererannal

Ma arvan, et Ingrid andis mulle viimase tõuke, et järgmisena peaksin endale Murakami koju tooma. Ma ei tunne Ingridit eriti hästi, aga ta on jätnud mulle mulje kui inimene, kelle maitset ma tahaks usaldada. Temaga on huvitav vestelda, ta on põnev inimene.

Aga nüüd Murakamist. Ma lugesin seda paksu raamatut üle kuu aja. Ilmselt seepärast, et ma pole vist kunagi ühtegi jaapani kirjanikku lugenud, isegi filme pole eriti näinud. Pealiskaudsel Jaapaniga tutvumisel on jäänud mulje, et Jaapan on kiire riik, et kõik jooksevad, tahavad kuskile jõuda, saavutada. Kuid “Kafka mererannal” on väga aeglane raamat. Eestlane (kui ta just kirglik grafomaan pole) kirjutaks sama asja neli korda kiiremini ära. Ei, Murakami pole grafomaan, kõik mis kirjas, on loo seisukohalt ka oluline. Kuna minus elab pisike kurat, kes tahab kõike kritiseerida, siis ma hoian natuke hinge kinni ja annan lingi Sirbis ilmunud Peeter Helme jutule, kus kriitikat üldse pole.

Nojah, igatahes on mul oma kujutlusvõimega suhteliselt intiimne ja kirglik suhe,  seepärast võtsin ma romaanis olnud ebareaalseid kirjeldusi täiesti otse ja nautisin asjaolu, et keegi oskab kassidega rääkida ja teeb seda suure aukartusega ning nagu hiljem selgub – põhjusega, kuna kassid teavad kõigest palju rohkem kui inimesed ja kindlasti rohkem kui koerad😀 Jutt kuidas koolilapsed kuskil mägiaasal mingiks hetkeks pildi taskusse panid, oli kah päris tore ja andis ainet erinevatele tulnukaversioonide leiutamisele. See, et lõpus tulnukas mingiks ligaseks massiks osutus, mulle enam ei meeldinud. Mul on nohu ja vaevalt mind suurima nohuga keegi erutada suudab😀 Kuid elava inimese minevikust tagasi tänasesse kollitama tulev tegelane oli küll põnev ja too põrgu või paradiisi eeskoda ka. Niipalju siis otsekohesest huumorist raamatu arvel.

Kui nüüd ikka kritiseerima hakata, siis pool raamatut ma tõeliselt igavlesin. No mind kohe peaaegu üldse ei huvita teismelise poisi seksuaalsusega seotud probleemid-unelmad-ettekujutised. Tegelt ka. Olen neist midagi kuulnud, aga ma olen ainult teismeline tüdruk olnud ja mul täiesti ükstaspuha kuidas poisid end samavanalt tundsid. Oma tütrele olen ikka jõudmööda üritanud selgitada, et kuna poiste kasvatamisega vanemad eriti vaeva ei viitsi näha, siis nad kasvavadki sellised mühakad, kes eriti suhelda ei oska ja omadega pidevalt puntras vaevlevad. Targemad neist õpivad täiskasvanuks saades enda ja maailmaga paremini läbi saama, aga suurem osa saab hakkama ainult tänu sellele, et naised on paindlikud ja järelandlikud.

Kuid raamat läks kohe huvitavaks, kui kohale ilmus too vana mees, kes pidevalt rõhutas, et ega tema millestki midagi ei tea. Vot tema oli viimasepeal tegelane! Kui sealt romaanist kapitalismi kriitikat otsida, siis tolle vanamehe maailmanägemus annab kenasti mõõdu välja. Mis kasu on lugemisoskusest, kui sa ei loe ja kui loed, ei saa aru. Ja aru ei saa sellepärast, et aega pole. Või vaatad ja ei näe; kuuled, aga ei kuula?

Armastusest peaks vist ka rääkima, aga kuna see on mul hetkel väga valus koht, siis ma parem ei tee seda.

Igasugused vihjed klassikale jätsid mind külmaks. No ei meeldi mulle, et ma pean veel midagi lugenud olema ja siis sealt mingeid vihjeid kokku panema. Olen neid vihjatud asju lugenud, sõu vhat!

Aga metsast tahaks küll nuriseda. Jah, ma tean, et mets on seal mingi alateadvuse jms metafoor. Minge te, linnainimesed, oma metafooriga puu taha! Minu jaoks pole mets kunagi midagi sellist olnud nagu seal raamatus. Kujutan ette küll, et paljude jaoks on mets tundmatu, hirmutav, koht kus on koletised ja kuhu võib igaveseks ära kaduda. Mina olen suure osa oma lapsepõlvest metsas veetnud ja minu jaoks pole seal midagi hirmutavat, vaid pigem saan ma metsas oma linnas väljaväänatud patareisid laadida. Kui ma tihemini metsa saaks, siis ma ei kirjutaks enam ühegi raamatu kohta midagi kriitilist, tegelt ka. Ma oleksin leebe nigu kiisupoeg.

Vot ja siin olekski kena oma raamatukirjutis lõpetada. Ilmselt võtan Murakamit teine kord veel kätte, kuid juhul kui seal enam pisikestest poistest ei räägita.

2 thoughts on “Haruki Murakami. Kafka mererannal

  1. udupea 28. detsember 2012, 14:54

    http://www.exorcising-ghosts.co.uk/wildsheepchase.html – väikeste poiste seksuaalsust seal küll ei lahata, mõned targad vanamehed on see-eest täitsa olemas

    Like

  2. Manjana 28. detsember 2012, 21:56

    Ma inglise keeles nii kaua ei loe, kuni mul on eesti keeles kõik head raamatud loetud, või mõni raamat mind nii hulluks ajab, et ma pean samalt autorilt veel midagi lugema, aga eesti keeles pole.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: