Postipakkide aeg

Mul on välismaal sõbranna, kes küpsetab jõuludeks erinevaid küpsiseid, paneb pakikestesse ja saadab sõpradele kingituseks. Käisin täna oma pakil Toompuiestee postikeskuses järel. Paber saadetise kohta tuli juba eelmisel aastal, aga siis oli kiire ja eile ei tahtnud minna, kuna oli esimene tööpäev peale pühi, aga täna tundus õige päev olevat.

Sel aastal on mugav Tallinnas liigelda – tasuta ühistransport. Ostsin eile Selveri infoletist kahe-eurose rohelise plastkaardi, tüdruk pakkus, et ta isikustab ka, aga ma tahtsin ise proovida. Väga lihtne: lähed leheküljele pilet.ee, sisestad kaardi numbri, isikukoodi ja id-kaardi numbri, vajutad nuppu ja valmis. Katsetasin eile kaardi juba ära, seega täna enam põnevust polnud. Nojah, seda vahepealaks ja mind see jälitustegevus suurt ei häiri.

Muidugi oli postikeskuses ka täna pärastlõunal ilmatuma pikk järjekord, minu number oli paarikümne numbri pärast ja esialgu paistis ainult üks teenindaja. Kuid aeg möödus päris kiiresti. Mina istusin toa nurgas toolile – sealt hea vaadata, mida inimesed teevad. Minu kõrval istus üks  vanem mees, päris ülekaaluline. Kui tema numbrini oli üks veel aega, tõusis ta suure ägamisega püsti, suhteliselt keeruline oli tal samal ajal ka oma kahe sangaga kotti tõsta. Ilmekas näide, et suur ülekaal on suur nuhtlus. Kuid ma ei tahtnud ülekaalust rääkida. Minu kaal püsis detsembri lõpus stabiilne, kuna mul pole söögiisu ja liiga palju lookas laudu ka teele ette ei jäänud. Tartu kommuuni spinatipirukas on hõrgutavaim söömiselamus, mis meenub.

Kuid kesk postkeskuse ruumi seisis minu poole seljaga ilusat kollast värvi jakiga tüdruk, jalas tennised. Ta niheles pisut oma järge oodates. Kui ta oma paki kätte sai, tõi ta selle minu kõrvale ja hakkas lahti harutama. Näoga minu poole, mina istusin, aga seal seina ääres on ka kõrged lauad, mille peal saab püsti seistes kirjutada. Kõigepealt avas ta karbi ja võttis kõik kenasti välja ja pani lauale. Esimesena võttis ta mullikilesse pakitud umbes 20 sentimeetrit pika mustriga piparkoogi. Te lihtsalt ei kujuta ette milline õnnelik nägu tal seda piparkooki vaadates oli! Järgmine pakk meeldis mulle kõige rohkem. Selles olid valge halli ja musta paksema lõngaga kootud poolsokid, väga ilusad. Tüdruk naeratas jälle ja veel õndsama näoga. Mul tekkis tahtmine kiita, et tal on nii head kingitused. Aga ma ei julgenud, sest hoolimata rahvast täis ruumist oli tal silmi vaid oma pakile. Viimane kingitus oli ilusate paeltega kunstipäraselt pakitud. Tüdruk venitas paelad õrnalt külgedelt maha ja pakkis paberi lahti. Sealt tuli välja õnnitluskaart isepildistatud kassipildiga ja mingid asjad, milledel olid ka kassipildid, aga ma ei tea, mis asjad need olid. Lõikelauad või mingid alused. Poest ostetud, hind oli tagant poolikult ära rebitud.

Tüdruku nägu püsis pidevas õnnejoovastuses, mis muutus iga kingiga veelgi sügavamaks. Mul oli tunne, nagu ma oleksin ise need kingitused teinud. Ma loodan, et need sugulased, kes talle kolm kingitust ühte pakki panid, ikka teavad, et tüdruk oli neid saades üliõnnelik. Ja selle tüdruku õnn tegi minu päeva. Ma vist ei oskagi nii sügavalt mulle tehtud kingituste üle rõõmustada. Ma tunnen alati palju suuremat heameelt, kui minu tehtud kingitus kellelegi rõõmu valmistab. Selle tüdruku õnnetundest virutasin ma julmalt endale suure tüki, kuid talle jäi seda veelgi rohkem alles. Tänud, kollase jakiga tüdruk, kes sa nii ilmekalt oma positiivseid tundeid sõnadeta väljendada oskad!

Ma arvan, et siia jutu juurde sobib üks kiisupilt.

kiisu

%d bloggers like this: