Ülemõtlemisest

Mulle meeldib mõelda, kuigi seda ei peeta tänapäeval eriti moodsaks tegevuseks. Kui ma jälle mõne asja jube keeruliseks olen mõelnud, tavatsevad tuttavad mind lohutada, et ma mõtlen üle. Aga mulle meeldib ülemõelda. Ma võtan ekstra aega, jätan kõik muud tegevused tegemata ja mõtlen ettesattunud küsimuste peale tundide kaupa, võttes kõik üksikosad kenasti lahti, harutades niidid sirgeks ja pannes pildi uuesti teistmoodi või ka vanamoodi kokku. Mulle tundub, et paljud inimesed põgenevad mõtlemise eest, sest nad ei taha teada, mis asjade sees tegelikult peitub. Et inimesed sukelduvad töösse ja tegevustesse, et põgeneda mõtlemise eest. Nad eelistavad teada asju stiilis, mida pakub kanal kahe Reporter – kiiresti, põnevalt, pealiskaudselt ja järgmine hetk kõik unustada.

Ema sai umbes kuu aega tagasi teada, et tal oli vist kunagi mingi infarkt. Perearst pani talle masinad külge ja need näitasid ka, et midagi on valesti. Terve perekond oli mures, isegi kõik ema naabrid, kelledega nad ikka vahel pisut tülitsevad. Helistasid, tundsid huvi, olid mures. Ja mõtlesid välja terve hunniku toredaid ideesid, mida mina, kui tütar, nüüd tegema peaksin. Mulle meenutas see Lõustaraamatus levinud tegevust, kus kõik jaotavad kadunud koerte ja kasside pilte, et äkki keegi teine saab midagi teha, kui mina olen šeer-nuppu vajutanud. Aga sel korral polnud see tegija mitte suvaline tundmatu isik, vaid tegija oli teada. Ma ei tea, kas nad arutasid omavahel ka, aga igatahes helistas sugulane mulle ja rääkis, et ma peaksin oma emale helistama ja tal igasuguse tegevuse ära keelama, et istugu vaikselt toas. Mhmh, nemad teavad paremini, mida teine inimene peab tegema ja kes peab talle seda ütlema. Täiskasvanud inimesed.

Kõigepealt saadeti ta maakonnahaiglasse, kus ei tehtud suurt midagi, peale selle, et talle tilgutati soolalahust. Ja meie ametlik meditsiin ei pidavat soolapuhumine olema😀 Järgmisena sõidutati ta kiirabiautoga Tallinna, et siin põhjalikumalt uurida.

Kuna ema elab maal, siis oli küsimus, et kuidas ta pärast haiglat koju saab. Ega ta ennegi mingi eriline sportlane polnud, aga nüüd selgunud südamejama tegi ta eriti kehvakeseks. Minust kümnekas vanem ka Tallinnas elav meessugulane, kellel on auto, helistas mulle ja rääkis, et ma peaksin ema ikka autoga haiglast ära tooma. Minul ei ole autot. Ma tuletasin talle meelde, et mul ei ole autot. Tema arvas, et ma võiksin hankida. Ta pidas silmas, et ma küsiksin oma eksilt, kellega ma samahästi kui ei suhtle. Vastasin, et ma ei hakka tänavalt autot varastama ja siis ta mulle rohkem pinda ei käinud. Kui ema haiglast välja lubati, helistasin sellele sugulasele ja palusin, et äkki ta saab ema haiglast Balti jaama autoga viia, et ta sealt saab rongiga. Ta oli nõus, kuigi arvas, et peaks veel pakkuma variante, et äkki oleks bussiga Tallinnast maale toredam sõita. Ja et kas ma sõidaks ka Kadriorust Mustamäele ühistranspordiga, et siis koos sõidame tema autoga pärast haiglast Balti jaama. Sugulane elab Tallinn-Väikses. Leppisime emaga kokku, et ma sõidan Balti jaama, kuhu sugulane ta iseseisvalt ära toob ja kohtume emaga seal.

Uuringutel leiti, et on vaja südameopp teha, aga millel see toimub, polnud teada. Ema oli ärevuses, mina ja kogu suguvõsa ka. Ma mõtlesin isegi surmale. Mulle meenus vanaisa matus, kus mu sugulane tegi matustest ja surnud vanaisast video. Ma ei mäleta, et ta meie elus vanaisa oleks kunagi filminud. Mainisin seda tookord ka emale, aga ema arvas, et laibast filmi tegemises pole midagi erilist. Kui mu eksi vanaema suri, siis me otsustasime koos, et meie ei tee surnust ühtegi fotot ja ei teinud ka. Kunagi hiljem luges ema ka kuskilt ajalehest, et matustel pildistamine on pisut kummaline traditsioon, siis ta jäi minuga nõusse. Sellele kõigele mõeldes, jõudsin ma oma mõtetega veelgi edasi  – sama tobe, kui laiba pildistamine, on ka see meie peielaua traditsioon, kus igasugused lehma lellepojad tulevad, söövad, joovad ja üritavad õigesti käituda. Seni kuni nad on kained. Mu tädi käis vahepeal kohe mitme kauge sugulase, keda ta kunagi näiteks oma sünnipäevale polnud kutsunud, peielaual. Egas kedagi ju selliselt kogunemiselt ära ei saadeta.

Rääkisin emale ka oma mõtetest, et peielaud on loll komme. Loomulikult arvas ema, et hoopis mina olen loll. Et kui peielauda ei tehta, siis kõik arvavad, et surnud sugulane oli jube vaene, või et sugulased tahavad peo arvelt raha kokku hoida. Et peieleaud peab ikka normaalne olema. Et tema kunagi nägi, et kuskil surnuaial olevat eestlased surnuaiale lina maha pannud ja seal peielauda pidanud. Et küll see oli ikka nõme, et küll nad pidid ikka vaesed olema. Mind küll ei huvita, mida võõrad mu rahalisest seisust arvavad ja kõige vähem huvitab see mind surnuna. No, okei, kui ema arvab, et tema surma puhul peavad kõik pidu saama, siis ma võin selle ju teha, aga ma ei pea kohale minema, kui mul on tuju pekkis. Üritasin emale rääkida, et kui mina enne teda peaksin ära surema, siis mina ei taha mingit peielauda. Ema polnud ka sellega nõus. Noh kui nii peaks minema, siis oma lapse ma räägin ikka ära, et mingit pika laua taga süldikat ei toimuks. Kamoon, isegi mu sünnipäevad on nõmedad olnud ja sugulasi pole ma neile kunagi kutsunud, miks matustele peaks. Pangu kodus küünalt või midagi.

Tegelikult oli mul blogimise alguses plaanis veel rääkida sellest kuidas sugulane sai emalt teada intensiivravi numbri ja helistas eile pärast oppi sinna, kuigi oli kokku lepitud, et südamekirjurg helistab peale oppi mulle ja sugulased helistavad siis omakorda mulle, et teada saada, kas ema on veel elus, mitte ei pommita kõnedega kollektiivselt haiglatöötajaid. Ja see intensiivravi õega rääkinud sugulane oli endaga nii rahul ja kukkus mulle vadistama, mis ta kõik teada sai ja teda üldse ei huvitanud, mida arst mulle ütles. Aga ma ei kirjuta sellest, sest kui mulle tundub, et kogu maailm on imelik, siis ilmselgelt olen mina imelik ja mõtlen asju liiast üle. Õnneks mu sugulased teavad seda ja ei kipu mulle enam otse ütlema, mida ma kõik teha võiksin, vaid räägivad seda emale ja siis ema räägib, millistele toredatele mõtetele teised on tulnud, mida ma nende arvates tegema peaks, sealjuures emale kummalisi põhjuseid tuues, miks nad ise midagi teha ei saa.

2 thoughts on “Ülemõtlemisest

  1. arturrapp 19. märts 2013, 14:43

    Matustel mitte käimine on selline riskantne tegevus. Tean reaalset juhtumit, kus inimese jaoks oli see täielik solvamine, et ei tuldud. Sünnipäeva ja matuse erinevus on aga see, et inimesel on keskmiselt sünnipäevi 70, sünnipäevapidusid ma ei tea, 200 ehk, matuseid on inimesel üldjuhul üks ja peiesid ka. Sugulaste kutsumine … traditsioonid püsivad vaid siis, kui neil on mingi põhjus. Käiakse tihedalt läbi, elatakse küllalt lähestikku, maailmavaade või usk toetab sellist käitumist või maetakse kirstus. (kirstu kandmiseks läheb päris mitut inimest vaja). Muide, kui sinu maailmapildi järgi on sinu elu surmaga otsas, on sul peale surma ükskõik, kas on 100 sugulast süldilaua taga või ei, et enda matuste korraldamise võid ju rahulikult teiste hooleks jätta. Muidu muutkui muretse, kas ikka matavad sind nii või teisiti.

    Like

  2. Manjana 19. märts 2013, 14:56

    no mind üldse ei huvita, kui sugulased pahandavad, et ma neile teen oma ema matused ja ise kohale ei lähe. ja mida pärast minu surma minu laibaga tehakse, on mul täiesti ükstaspuha, kui just kuskile avalikku kohta vedelema ei jäeta ja laibast filmi ei vändata. kuigi ka see pole oluline.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: