Rist seinale

Eelmine aasta oli kindlasti üks mu elu huvitavamatest aastatest. Erinevatel põhjustel. Kui kõige ekstreemsemad värgid vahele jätta, siis just eelmisel aastal juhtus üks asi, mille puhul võib seinale risti joonistada.

**

LemmikmajaVahepeala. Kunagi ammu-ammu elas üks mu tuttav tolles Tartu maantee ja Liivalaia ristmikul asuvas linna silmapaistvamas majas. Käisime sõbrantsidega tal külas. Vist tol korral proovisin elus esimest ja viimast korda euhkat (nii mu vanavanemad seda saladuslikku vedelikku kutsusid) juua. Kuigi ka degusteerimine on siiani meeles, jäi veel enam meelde tema baarikapiga seondunud elufilosoofia. Tal oli kapis mitu põnevat kange alkoholi pudelit, millede saatus oli ette määratud.

“Esimese pudeli avan siis, kui ma annan välja enda muusikaplaadi,” rääkis ta. Minu teada on ta plaadi välja andnud.

“Teise siis, kui avatakse minu kunstinäitus,” rääkis ta edasi.

Kuna ma temaga väga kaua või tihedalt ei suhelnud, siis ma ei tea, kas ta näituse avas. Võimalik, et teine verstapost polnudki näitus, äkki oli raamat või film. Ma täpselt ei mäleta, kuid mulle kohutavalt meeldis see mõte, et elus võiks olla sarnased eesmärgid. Suured ja seotud loomisega. Ehk asjad mille puhul on tõesti mõtet seinale riste maalida.

**

Eelmisel aastal tuli kirjastusel Fantaasia välja raamat, millele ma kujundasin esikaane. Tutvuste kaudu, loomulikult ja tasuta. Ma ju pole tuntud kujundaja, aga mulle meeldivad paljud erinevad tegevused ja mul on hea maitse. Ma isegi ei mäleta, kuidas ühe otsustajaga jutt sinnamaani jõudis, et ta oli nõus, et ma võiksin kaanekujundust proovida. Kui ma teada sain, et tegemist on tõlkeraamatuga kirjanikelt, keda iga ulmesõber teab, oli mu ootusärevus eriti laes. Kujundusprotsess oli üks rist ja viletsus. Tegin algselt valmis paar varianti ja saatsin ülevaatamiseks. Ei sobinud, midagi oli viltu, aga kuna otsustaja ei tea kunstist ööd ega mütsi, ei oskanud ta ka öelda, mis ei meeldi. Ma vihastasin päris mitu korda ja mõtlesin, et rohkem ma ringi ei tee. Kuid ei saa öelda, et iga korraga poleks paremaks läinud. Lõppvariandi puhul olin kindel, et nüüd ongi vääga hea ja seda ma enam tõesti ümber ei tee. Kasutasin oma kõige filigraansemaks arendatud oskust – sõna jõudu. Kirjeldasin kogu oma töö ümber sõnadesse ja igale kriipsule, värvile jms leidsin üliloogilise põhjenduse, miks see peab olema just selline, mitte teistsugune. No leidke mulle kunstnik, kes nii viitsiks, või kel oleks üldse nii palju närve. Aga mul oli, sest ma tõesti tahtsin, et ma saaksin hakkama.

Pärast raamatu ilmumist läks mürgliks. Ulmesõbrad sattusid mu kujundust vaadates kummalisel kombel pöördesse. Kuna kõige rohkem erutunud tüübid samuti kunagi kunsti pole õppinud, ega ühelgi näitusel käinud, siis ei oskanud nad oma tundeid teisiti väljendada, kui rääkides minu silmapaistvast isikust😛 Mehed😀

Nojah, igatahes jagati sel nädalavahetusel Eesti ulmekirjanduse autasusid nimega Stalker (ei mitte armuhullude lemmiktegevuse,  vaid samade kirjanike teose järgi) ja kõigi auhinnasaajate kaaned kopeeriti ühte pisikesse faili kokku. Ülevaate saamiseks. Kuid minu pilk nägi seal vaid ühte – jah, ma olen reklaami õppinud; jah, minu kujunduse puhul on näha nii raamatu kui autori nimi ja ka pilt on arusaadav. Jah kompa ja värvid töötavad. Jah, ma olen hea! (Muidugi oskab ka kirjastus Varrak kaanekujundust teha). Karavan läheb edasi, te koerad😀

2013 Stalkerid

2013 Stalkerid

%d bloggers like this: