Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus.

Mingi jutuajamise käigus pakkus naabrinaine mulle rohkete kiidusõnade saatel lugemiseks Heinsaare raamatut “Ebatavaline ja ähvardav loodus” ja ma ei pidanud pettuma. Arvan, et see on kõige parem eestlase kirjutatud ilukirjanduslik raamat, mida ma seni lugenud olen.

Ebatavaline ja ähvardav loodus. M. Heinsaar.

Ebatavaline ja ähvardav loodus. M. Heinsaar.

Kuna eelmine postitus rääkis raamatu esikaane kujundusest, siis see raamat oli esimesest kuni viimase kaaneni täiuslikult läbimõeldud. Raamat valiti 2010. aasta 25 kauneima raamatu hulka. Ei midagi avangardset või supermoodsat, vaid rahulik ja maitsekas. Olete lugenud täiskasvanutele mõeldud novellikogumikku, milles on üle paari lehekülje illustratsioon? Kõik Priit Pärna tehtud, tema tuntud stiilis. Hästi, võibolla olete, aga raamatut, kus on lisaks kunstnikule ka kujundaja (Külli Kuusik), kes on valinud erinevas toonis pabereid ja jätnud paberile piisavalt “õhku”, et sisu mängiks? Vot, selline raamat täiskasvanutele.

Nüüd raamatu sisust. Kuna ma andsin laenatud raamatu tagasi ja lugemise lõpetasin paar nädalat tagasi, jagan kilde, mis hetkel eredamalt meelde tulevad.

Raamat koosneb mõnusa pikkusega novellidest. Kõikide novellide peategelane on täiskasvanud mees, mõned neist tuntud inimeste nimedega. Arvan, et täiusliku lugemiselamuse saamiseks võiks olla samuti täiskasvanud inimene. Selline täiskasvanu, kes tunneb inimesi, erinevaid.

Vahepala. Lugesin eile FB-st ühe oma alla 25 aastase sõbra seinalt lauset, kus öeldi, et inimesed surevad 25 aastaselt, kuid maetakse alles 50 aastat hiljem. Ei saa muud öelda, kui nõus olla. Kuigi alati on reeglil ka erandeid.

Jah, selle raamatu tegelased on täiesti tavalised täiskasvanud mehed, kes surid 25-aastaselt, kuid Heinsaar pakub neile erinevaid võimalusi korraks ellu ärgata ja midagi erilist, põnevat, positiivset, elujaatavat teha. Üldjuhul juhtub kõike sellist vaid unenägudes, kuid raamatus on unenäod saanud ulmeliseks tõelisuseks. Kui inimesed näevad aeg-ajalt õudusunenägusid, siis selles raamatud on kõik novellid ilma eranditeta positiivsed. Jutu lugemise lõpetamisel oli alati mõnus/lõbus/helge tunne.

Hetkel meenub mulle neist novellidest kõige lihtsam. Tegemist on täiskasvanud inimese ühe levinuima probleemiga – ta peab või tahab teha palju erinevaid asju, aga aega, julgust ja jõudu ei ole ja siis ta muutkui põeb kõikide tegematajätmiste pärast. Novellis lahendub probleem lihtsalt. Mees läheb hommikul kodust välja ja iga kord kui talle meenub mingi tegevus, mida ta teha tahab, siis mees pooldub kaheks täpselt samasuguseks meheks, kes mõlemad suunduvad õnnelikult tegema seda, mida plaanisid. Võimalik, et enne tegevuseni jõudmist, poolduvad nad veel mitu korda. Õhtuks on neil umbes sajal mehel kõik vajalikud/meeldivad/lõbusad tegemised Tartu linnas ära tehtud ja nad saavad rahulikult uuesti kokku üheks meheks, kes õnnelikult koju tagasi läheb.

Nojah, eks täiskasvanutel ole neid muresid ja rahuolematuse allikaid erinevaid – argirutiin, seks, laste saamine, töömured, saavutusvajadus, ekstreemivajadus, tunnustusvajadus, hellusevajadus, üksinduse vajadus. Ja suht kõigi nende murede jaoks on Heinsaare novellikogumikus kena ulmelist lahendust pakkuv jutt.

%d bloggers like this: