Kuidas raamatupidamisfirma su süüdimatult pankrotti viib. Baltasar Consulting näide.

Täna olin tunnistajaks kuidas raamatupidamisfirma võib olla täiesti süüdimatu ja kuna mina pean nende kokkukeeratud jama ära klaarima, siis vihastasin piisavalt, et teistele hoiatuseks kirja panna, kuidas tunda ära raamatupidamisfirmat, mis võib su ärile ohtlik olla.

Lugu sai alguse paar nädalat tagasi, kui sain ingliskeelse telefonikõne firmaomanikult, kes otsis endale uut raamatupidamisfirmat. Kohtusime ja ta kurtis, kuidas ta ei suuda oma raamatupidamisfirma Baltasar Consultinguga suhelda ja kuigi ta üldse ei sooviks firmat vahetada, peab ta seda tegema. Käes on juba oktoober, aga firma pole siiani esitanud äriregistrile aastaaruannet, mille esitamise tähtaeg oli juuni lõpp. Vaatasime äriregistrist järgi ja tõesti, nad polnud aruande koostamist isegi alustanud. Lisaks pidi nendega olema pidev probleem, et kuigi neile on kõik paberid esitatud, saadavad nad ikkagi kirju, nagu nad poleks neid saanud. Kuni eelmise aastani olevat suhted korras olnud, kuid siis lahkus raamatupidamisfirmast üks inimene ja tema asemele tuli teine.

Leppisime kokku, et ma olen nõus alates novembrist neile teenust osutama, aga enne peab eelmine raamatupidaja valmis tegema 2012. aasta aruande, kuna nemad pidasid tol ajal paberite üle arvestust.

Nädala jooksul esitaski Baltasar Consulting aruande ära ja vormistas ka septembri lõpuga üleandmispaberid. Esimene küsimus, mis mul pabereid vaadetes tekkis oli, et kas neil on osakapital siiani eurodeks ümber arvutamata, kuna paberites olid näha sendid, mida olla ei tohiks. Kodus vaatasin äriregistrist järgi, osad olid eurodeks ümber arvutatud ja vormistud, kuid mingil arusaamatul põhjusel oli Baltasar Consultingu raamatupidaja kirjutanud aastaaruandesse vale summa 5112 euro asemel 5113 eurot (aastaaruandes ümardatakse sendid täiseurodeks). Võib ju tunduda, et mida euro siia-sinna ikka tähendab, aga mul hakkas hirm, sest nii labast viga ei tohiks teha, muu raamatupidamine on jupi keerulisem kui osakapitali üksainus number. Ja minu hirm oli põhjendatud. Edasisel paberite vaatamisel avastasin, et raamatupidamisfirma oli äriregistrile esitanud aruande, mille järgi firma on sisuliselt pankrotis. Omanik ei teadnud sellest midagi, sest talle ei öelnud keegi midagi.

Kuidas saab raamatupidamisfirma oma kliendi pankrotti viia? Nii, et jätab mingid arved arvestamata või arvestab valesti. Kogu põhjus on antud juhul liiga suures kahjumis. Äriseadustiku järgi, ei saa firma kahjum olla nii suur, et bilansi kõige viimane osa ehk omakapital läheb miinusesse. Kes täpsemalt teada tahab, loeb näiteks siit: Negatiivne omakapital võib olla ettevõtte sundlõpetamise ja registrist kustutamise aluseks.. Loomulikult võib firma juht olla kas pahatahtlik või kehv ärimees ja ajada ise oma firma pankrotti, aga antud juhul läheb firmal hästi ja ma tegin seda, mida Baltasar Consulting oleks pidanud tegema ja teatasin omanikule, mis on kirjas tema aastaaruandes. Eesti keelt mitteoskav omanik oli  äärmiselt üllatunud, kuna talle pole keegi midagi öelnud ja neil rahaprobleeme ega maksmata arveid pole.

Helistasin Baltasar Consultingu omanikule Veiko Nüüdile. Küsisin, et kas tema teab, mis on aastaaruandega halvasti. Alguses üritas ta naiivset mängida, kuid lõpuks tunnistas, et teab. Kuna ta aruande sisust midagi täpsemalt ei teadnud, andis ta toru raamatupidaja Malle Liivatile, kes teadis mis toimub, kuna tema selle sisestas. Leppisime kokku, et saame kolme osapoolega kokku ja räägime asjad selgeks.

Täna läksime kahekesi ingliskeelse omanikuga Baltasar Consultingu  kontorisse sadama juures, kuid sama hästi oleks võinud ka minemata jätta, sest käigu tulemus oli aruande seisukohalt null, kuigi suhtlemiskogemusena väga arvestatav.

Kogu vestlus oli põnev, aga kuna ma ei lindistanud, siis kirjutan siia põnevamad kohad. Kogu vestlust raskendas olukord, et Veino Nüüd, firma juht, sündinud 1971. aastal ei oska inglise keelt. Õnneks Malle, kes paistis temast vanem, oskas inglise keelt korralikult. Siiski toimus osa vestlust eesti keeles. Kõige kreisim oli koht kui Veiko ütles mulle, et ta on juba ammu mõelnud, et kindlasti tõstab ta klient lihtsalt raha kuskile kõrvale ja ma ei tohiks seda arvamust kliendile edasi öelda. Mina küll ei vastuta, et siin kolm aastat elanud välismaalane tegelikult ka eesti keelest aru ei saa. Eriti arvestades seda, et ta on minuga mõned laused ka eesti keeles rääkinud. Miks peaks keegi oma isiklikust firmast raha kõrvale tõstma, kui ta on firmale suures koguses laenu andnud, palka pole välja võtnud (maksud on kõik makstud) ja Eestis pole firma kasumil tulumaksu?

Kui ma küsisin, et miks nad firma omanikku suurest kahjumist ei informeerinud, oli vastuseks, et nad ei saanud firma omanikku kätte, et öelda. Kümme kuud ei saanud kätte :O Mina olen temaga alati kokku saanud, kui on vaja olnud. Küsimusele, et kas nad kavatsevad nüüd aruande üle vaadata ja selgitada välja, miks nad eduka firma on kahjumisse kirjutanud ning aruande ära parandada, vastasid nad resoluutse eiga. Nende arvamuse järgi pole võimalik esitatud aruannet uuesti esitada. (Loomulikult see on võimalik, just praegu tegin). Nende arvates oleks pidanud välismaalane ise neilt aruandeid näha küsima. Et nemad võiksid ise kliendile aruandeid esitada ja eestikeelsed read üle seletada, seda nad ei arvanud. Eriti ülbe oli nendest küsida, et miks ta siis kirjutas alla ja ei vaadanud. Kui inimene oskab raamatupidamist, siis ta ju ei palka endale raamatupidamisfirmat, eriti nii rumalat raamatupidajat.

Siis hakkasid nad pakkuma “toredaid” lahendusi, mida mina peaks tegema, et aruanne korras oleks. Nemad said raamatupidamise eest raha, ei saanud hakkama ja neil on ülbust mind õpetama tulla! Ma ei kujuta ette, kes on selle firma teised kliendid ja kuidas nad nendega suhtlevad, aga nende sõnul pidavat nende klientide aruanded pidavalt pankrotis olema ja mitte midagi ei juhtu, äriregister lihtsalt saadab hoiatuskirja, aga midagi ei juhtu. Ega ma ei imesta ka, et nende arvates ei juhtu. Miks peaks keegi selliselt firmalt veel teenust ostma, kel on ükstaspuha, mida ta kokku kirjutab. Mul võttis selle aastaaruande ümber tegemine aega 10 minutit. Nemad aga lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et nad on rumalad ja pahatahtlikud ja nõus omi vigu parandama.

Kui ma näitasin neile pikka nimekirja nende arvates maksmata arvetest, mille kohta omanik ütles, et kõik on makstud ja nad ei annagi raamatupidamisfirmale maksmata arveid, siis jäid nemad endale kindlaks, et neil on õigus ja omanikul mitte. Kuigi nad olid loonud hulga erinevaid kontosid nimedega “ilma dokumentideta kulud, laenud, ettemaksud”, ei olnud nad nõus, et nad lihtsalt polnud suutnud asju omavahel kokku viia. Nad olid kindlad, et nemad on kõik õigesti teinud ja süüdistasid omanikku, et too polnud kättesaadav. Ma ei kujuta ette mida nad eelmisel aastal tegelikult tegid, sest aasta lõpuga maksmata arveid polnud. Kirjutasid mingid arved kaks korda kuludeks, et klappima saada?

Teine lause, mind mind sisemas õhku ahmima pani, oli Veiko pilkav lause mulle, et nüüd leidis see välismaalane endale uue odava raamatupidaja, kes on nõus seda jama tööd tegema. Jah, ma tean, et neile maksti vähe. Aga kui sa ei suuda kliendiga läbi saada, siis ei õnnestu sul ka temalt raha küsida. Ma olen ka kole kehv rahaküsija, aga ma olen õppinud südame kõvaks tegema ja esimese pauguga rohkem küsima, kui ta maksta tahab. Turismireisid moslemimaadesse õpetavad kauplema ja kauplemise tulemus peab mõlemaid pooli rahuldama. Ei ole nii, et küsid väikese summa ja pärast hakkad vastutasuks kliendile keerama. Kui suhtlemine ei tööta, ei ole ma nõus ka suure raha eest midagi tegema, närvid maksavad rohkem. Kuid veel vähem olen ma nõus ööd-päevad ilma rahata töötama.

Välismaalane imestas kontorist lahkudes, et miks nad nii käitusid, et tegelikult ju polnud tegemist armusuhtega, kus lõpus tehakse imelikke nägusid, kui suhe untsu läheb, oleks võinud ju sõbralikult lahku minna. Ega mina ka ei suutnud kättpidi hüvasti jätta, tema suutis. Eestlased! Rääkige veel, et meil pole kuuma verd :D

Eesti raamatupidamise turg on juba ammu peapeale keeratud. Ma olen sellest 3 aastat tagasi kirjutanud: Pisifirmade ahistamine! Jutu uba selles, et suurtesse raamatupidamisfirmasse lähevad tööle raamatupidajad, kes ei ole võimelised üksinda töötama – ei oma firmana või mingis suuremas ettevõttes üksinda. Suures raamatupidamisfirmas ei vastuta keegi selle eest, mida nad teevad, kindlustus ei anna kindlust, et üks hetk ei selgu, et kõik on pekkis. Tavaliselt palgatakse raamatupidaja tutvuse kaudu. Leping raamatupidajaga on päris intiimne asi: sa pead usaldama inimest ja raamatupidaja peab usaldama tööandjat. Ei ole vaja abielluda inimesega, kellega sa suheldud ei saa ja kes su soovidest aru ei saa.

Viru tänav september 2013

Viru tänav september 2013


Pilt on illustratiivne ja vihjab sellele, et Eestis on palju erinevaid välismaalasi.

Tagged:

%d bloggers like this: