Berliinist. Lühidalt.

Kirjutamine pole juba pikemat aega mu lemmiktegevus olnud. Ise ma naljatlen, et ma kirjutan vaid siis, kui midagi on untsus ja kirjutamisteraapia on parim abivahend. Kuid nüüd ma käisin nädalasel Berliinipuhkusel ja midagi võiks kirja ka panna.

Alustuseks sobiks sissejuhatuse tuules öelda, et puhkusereis kahekesi teismelisega Saksamaa pealinna läks nii positiivselt, et ma ei oska kuidagi midagi paremat isegi unistada. Ühtegi probleemi ei olnud, isegi tundidepikkused jalutuskäigud ei lõhkunud jalgu ära, rääkimata mingitest suurematest jamadest. Ma olen ülirahul!

Mõtlesin kirja panna kaks tähelepanekut, mille teadmine on Saksamaale sõitjale kasuks. Olulisim tähelepanek number üks: sakslased armastavad sularaha, mis tähendab, et tasuks juba Eestist umbes niisuguse pataka va krabisevat kaasa võtta, kui palju on plaanis ära kulutada, sest välismaa automaadist raha välja võtmine on tasuline ja mind jälitas veel lisaks pisike kõhedustunne “aga mis siis kui see ATM mu kaardi ära sööb, siis olen omadega pees”. Muidugi nii ei juhtunud. Üldine reegel on see, et alla 10 eurost arvet ei õnnestu mitte üheski kohas kaardiga maksta. Mõnes kohas on see ka kirjas, aga see on kirjutamata reegel. Sakslased maksavad oma igasuguses suuruses arveid sularahas. Kapitalismi- (ja pangad on kapitalismi kõige kurjemad elukad) ja digiusku eestlane ei pruugi sularahalembusest aru saada, kuna meil seonduvad suuremad pabereuro kogused pigem maksuvabade tasudega. Kuid iga sakslane, ka konservatiivse maailmavaatega, teab, et pank on ahne elajas ja kui kõike maksta vaid kaardiga, peab kaupmees hindu kergitama, kuna pank röövib igalt ostult oma protsendi. Nii lihtne see ongi ja hinnad on Berliinis enamusel asjadel odavamad kui Tallinnas.

Teine tähelepanek ei ole enamustele kinderstubega inimestele nii väga oluline, aga ära märkimine ei tee paha. Berliini inimene on väga viisakas, paistab pealtpoolt pisut uhkevõitu, aga seestpoolt on soe ja armas. Sa võid kogemata kedagi müksata ja müksatav jõuab enne sinu ees vabandada, kui sulle “Enschuldigung” meelde tuleb. Vabanda ka sina selle sõnaga, mida hääldatakse “enšuldigung”. (Mina suutsin kogemata pidevalt “vabandust” või “sorry” öelda, aga ajas asja ära, ma loodan.)

Kui sa juhtud elama kellegi juures korrusmajas mitte hotellis, siis arvesta, et kõik inimesed, keda sa hoovis, välisukse juures või trepikojas näed, ütlevad sulle “Halloo”. See sõnake tähendab tervitust ja viisakas oleks, kui sina samuti kõiki samas majas vastutulevaid inimesi sõbraliku naeratusega halootaks. Mu teismeline arvas, et äärmiselt sümpaatse välimusega poisile ei pea midagi ütlema, aga peab ikka, sest nii on kombeks.

Selle inimeste külmuse-soojusega on nii, et mina oskan ühte nummit naeratust, millega on võimalik enamus inimesi väga kähku ülesse sulatada, aga kui sul sellist imevõimet pole, siis ei pruugi sa teada saadagi, et pealtnäha pisut ülbe näoga teenindaja või juhuslik tuttav on tegelikult väga sõbralik ja oskab ka toda sulatavat naeratust. Berliinlaste huumorimeel on segu irooniast ja mustast huumorist. Kui seda teada, peaks kenasti nende tõsise nägudega tehtud õhkuahmimapanevatest märkustest jagu saama.

Berliinlane on enesekindel ja sõbralik inimene, kes ei kakle ega riidle kõva häälega. Tundub nagu tal poleks kunagi paha tuju. Ainult üks kord nägin metroos kuidas üks mees korraks oma koerale äigas. Rohkem ei näinud ma nädala jooksul ühtegi kohalikku, kes midagi kurjemat oleks teinud või öelnud. Ja berliinlasi on meeletu hulk ning nad kõik on erinäolised, ega pinguta väga oma vaba aja riietusega üle. Nad on täpselt nii mõnusalt riides, nagu neile endale tore tundub, erilist seksikust, mida meie pealinnas võib näha, polnud Berliinis ka 30 kraadi kuumaga.

Berliin on linn, kus ma tahaksin elada.

Pildil on John Lennoni kooli õpetajate õppeaasta lõpetamise pidu kooli hoovis. Käisin seal, kuna mu couchsurfingu host oli seal koolis matemaatikaõpetaja ja kutsus ka meid lapsega pittu. Ida-Berliinis asuv kool sai sellise nime peale müüri langemist, kuna direktor oli biitlite fänn. Hoovis on neil maja suure seinamaalinguga, millel Lennon tõmbab eriti suurt jointi.

%d bloggers like this: