Sa ei tohi tappa!

raamat Esimene samm suureks kirjanikuks saamise teel on astutud: ma suudan suvalise halva raamatu lõpuni lugeda. Nii kehvakese, et lihtne googeldamine ei näidanud kirjastus Pegasuselt 2013. aastal ilmunud pehme kaanega 207 leheküljele ühtegi arvustust.

Kuid mina lõpetasin eile õhtul Peep Ehasalu novellikogumiku “Aeg on selline” lugemise ja otsustasin “elamust” kirjeldada. Positiivse küljena mainiks, et kirjutaja hingel puudub algajate põhipatt: ta ei ole grafomaan, vaid kirjutab asjast, mis teeb raamatu kiirelt loetavaks ja lihtsaks. Ilmselt aitasid teda varem kirjutatud ajaviiteromaanid, mis võiks õpetada konkreetset sõnakasutust. Kuid novellide puhul ootaks pisut suuremat süvenemist keelekasutuse võludesse.

Põhimõtteliselt on juba pealkirja vaadates selge, et ta ei tea kirjutamisest midagi, sest sõnad “see” ja “on” vihjavad inimesele, kes pole iial ühtegi teist algajat halba kirjutajat kriitiliselt lugenud. Lihtne viis, mida ma kasutan oma juttude kaunimaks kribamiseks on “replace” nupp, mis otsib üles needsamad “see” ja “on” ning asendab need mingite muude sõnadega. Esimene liigutus peale jutu valmimist, kuna need sõnad ei ütle midagi. “Aeg imeb vilinal” või “Aeg armastab ausust” tekitaks potentsiaalses lugejas mingi tunde, et igavalt kujundatud raamatut endale voodikaaslaseks soovida (ma loen voodis).

Vahepala: gifide valmistamise programm Fixie töötas täna suurepäraselt, ilmselt oli tol korral viga minu nutikas. Liikuv pilt on palju põnevam kui seisev, kas pole?

Novellikogu läbiv teema on Piibli kümme käsku ja iga jutt peaks kirjeldama ühe käsu kasutamist tavaelus. Kuna minu suhtumine kristlusesse on leigevõitu, siis hakkas mind algusest peale huvitama kirjutaja suhe kirikuga, kuid selgust ei saanud ma lõpuni välja. Tegelikult ei saanud ma isegi täpselt aru, mida ta nende juttudega öelda tahtis. Üldjuhul rikkusid kõik tegelased noid reegleid, kuid mingit moraali ei järgnenud. Pigem vastupidi: rikkumine tuli neile isegi kasuks ja naid said hoopis rikkaks või jäid ellu või tundsid end mingil muul moel õnnelikuna. Kuigi kirjanduslikult ei olnud vahet, sest kõik need tegelased elasid oma tavalist elu ja minu kriteeriumite järgi olid nii igavad inimesed, et mina nendega sõbrustada ei viitsiks. Nad ei olnud ei halvad ega head, täiesti tavalised inimesed.

Tegelikult on igavast raamatust väga raske kirjutada. Ma arvan, et kõik inimesed võiksid osata kirjutada, aga ilukirjandusega saavad inimesi rõõmustada pigem kunstniku tüüpi inimesed, kuna neil töötavad ka muud meeled peale tavanägemise ja -kuulmise. Ratsionaalsed inimesed saavad oma kirjutamisvajadust rakendada ajakirjanduse ja käsiraamatute tarbeks. Samuti kirjutavad nad hästi blogisid, kuna kirjeldavad kenasti kuidas päriselu käib. Minu teekond totaalselt ratsionaalsusest pea pilvedes unistajaks alles kulgeb vaikselt.

 

%d bloggers like this: