Ukrainast, rahulikult

Russia-Ukraine-FlagsMa pole juba ammu pidanud oluliseks välispoliitika teemadel sõna võtta, aga tundub, et ikka peab. Mõned emotsionaalsemad inimesed on kuidagi väga leilis kogu Ukraina-Venemaa olukorra pärast ja eesti ajakirjandus tegeleb pigem vee sogaseks ajamise, mitte selgitamisega. Ma olen ka emotsionaalne, aga ühtlasi meeldib mulle ise mõelda ja eesti ajakirjandust ei usalda ma juba ammu. Viimaseks piisaks minu karikas oli eile feissis lingitud ERR-i uudis, kus keegi tore tõlkija oli Appelbaumi sõnavõtust välja lugenud, et Venemaal oleks nagu plaan Eestile tuumapomm visata ja Appelbaum võtab seda tõsiselt. Ma ei hakka parem linkima, muidu saab mõni naiivne veel infarkti. Ja sel nädalal hakkab minu maja ümber USA president tiirutama, millega seoses tuleb erutavaid uudiseid Venemaa kohta ilmselt veelgi.

Räägin kõigepealt ära põhilised faktid, millele toetudes on võimalik teha rahulikke järeldusi. Puust ette ja punaselt. Eesti kuulub Euroopa Liitu, eksole. Ukraina Euroopa Liitu ei kuulu, küll aga on ta järjepidevalt semminud sellise liiduga nagu Sõltumatute Riikide Ühendus, lühend SRÜ, kuhu kuuluvad veel ka Valgevene, Venemaa, Moldaavia ja hulk teisi endisi NSVL riike. Riikide ühenduste mõte on tavaliselt majanduslikult ja ka sõjaliselt üksteist toetada. Noh nagu igasugused euroopa sõjalennukid meil siin ringi lendavad. Ja Venemaal ja Ukrainal on omavahelised liidusisesed sidemed väga tihedad.

Nüüd tuletame meelde, kuidas see Ukraina jama alguse sai. Ei olnud nii, et Venemaa kuulutas Ukrainale sõja. Pigem ikka läksid ukrainlased omavahel riidu. Ja esimene asi, mida Euromaidani omakaitse komandant Andri Parubi kuulutas, oli et nemad enam Venemaaga SRÜ-d ei mängi. Aa Venemaa oli Ukrainasse igasugu sõjatehast ja värki ehitanud. Mida Venemaa sellise ülbamise peale pidi tegema? Seda, mida ikka tehakse, kui koerapoeg karbist välja ronima kipub – naksad kannast ja kutsud korrale.

Kolm korda võite arvata, kumb on tegelikult sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult tugevam, kas kodusõjaga möllav Ukraina või Venemaa? Venemaa ikka. Kuid poliitika on suur ja põnev ja nii ärkavad tardumusest igasugused muude riikide poliitikud ja hakkavad sõna võtma, kui Venemaa midagi teeb. Loomulikult on Venemaa huvitatud, et Ukrainas valitseksid edasi jõud, kes nendega koostööd jätkata tahavad. Kummaline on see, et ülejäänud riigid ei taha sellega nõustuda. Näiteks eesti konservatiivsed poliitikud. Ok, meie konservatiividel on välispoliitikast selge arusaam – neile ei meeldi kõik see, mis Venemaale meeldib ja kui Venemaa midagi suurt teeb, siis on neil imepärane võimalus sellega eestlaste venehirmu kütta.

Nüüd edasi enam nii lihtsalt asju selgitada pole võimalik, sest mängu tuleb terve hulk erinevaid huvisid, mis minu jaoks on täiesti ebaloogilised. Ma vihkan võimumänge ja kõige nõmedamad on need siis, kui suurriigid mängivad neid mänge koos sõjatööstuse ja militaarselt mõtlevate inimestega. Minu loogika ütleb, et kõik oleksid rahul, kui eriti palju inimesi selles konfliktis enam surma ei saaks, ukrainlased suudaksid omavahel ilma relvadeta ära leppida ja ka Venemaaga normaalsed suhted taastada. Minu arvates on täiesti ükstaspuha millisele riigile kuulub Krimm, peaasi, et seal suvalisi inimesi ei tapeta. Euroopa Liit ju Ukrainat eriti ei taha. EL ei taha enam isegi Türgit, kuigi kunagi tehti kihlumine ära. Minu arvates oleks äärmiselt mõistlik, kui Venemaal lastaks Ukrainaga teha, mida nad tahavad ja teised oleks kenasti vait. Pole vaja, et see kodusõjalaadne arusaamatus seal mitme riigi vaheliseks jamaks läheks.

Ma ei näe põhjust kummagi Ukraina kakluspoole toetamiseks, ühed mustad kõik. Ma üldse ei arva, et ma peaksin kuidagi Ukrainat toetama ja Venemaad vihkama. Venemaa on käitunud väga loogiliselt, ukrainlased sugugi mitte. Minu arust on ka täiesti ebamõistlik otsus sellisel ajal Venemaa piirile nii lähedale Eestisse mingeid NATO väeosasid juurde tuua, aga see on juba otsustatud, ilma aruteluta. Venemaa nõelaga torkimine ei ole hea mõte. Venemaal pole mingit põhjust Eestiga nii käituda nagu Ukrainaga praegu. Aga kui NATO siia oma sõjaväe tassib, siis juba on mingi põhjus. Ja Obama võiks kah mujal oma reisihimu rahuldada.

%d bloggers like this: