Naistevahetusest, loomaarmastusest ja söögist

Itaallase valmistatud norra lest

Itaallase valmistatud norra lest

Vaatasin täna hommikusöögiks internetist eilset naistevahetust. Kuna töötegemise tuju pole, siis mõtlesin hoopis oma tähelepanekud kirja panna. Muidugi ma tean, et tõsielusaated on halb meelelahutusvorm, kuid on raske olla üdini ennastarmastav ja ikka tekib aegajalt tahtmine end  millegi räpasega lõbustada. Meil on ju avalikult räägitud, et tõsielusaate idee ei ole inimese häid külgi näidata, aga ikka on inimesi, kes nendesse osalema lähevad. Nad on telekast enne näinud, kuidas täiesti tavalisest inimesest on õige kokkulõikamise tulemusel võimalik kogu rahva naerualune teha, aga keegi ei taha uskuda, et nemad võiksid nii rumalad olla, et millegi naeruväärsega hakkama saaks.

Nüüd saadeti ekstreemsuse mõttes Eestimaa vaesemas metsanurgas elav hipi Hispaaniasse kuuma päikese alla ja reisihimuline eestlane Hispaaniast tagasi koju. Põhimõtteliselt esindavad nad mõlemad suurt hulka eesti naisi, kes tahavad elult midagi enamat, saavutavad suurte pingutuste tulemusel oma uue eesmärgi ja äkitse leiavad end kuskil kummalises kohas, kus nad ise ka ei tea, kas nad ikka on saavutatuga rahul, või tahaksid hoopis midagi uut.

Kuid tegelikult tahtsin ma rääkida eestlase vastuolulisest  suhtumisest loodusesse. Ka naistevahetuse produtsent leidis, et setumaa hipi märkus “raamitud pärisliblikat seinal omavad inimesed peavad olema väga halvad inimesed”, märkimisväärsena ja näitas lõiku mitu korda. Võiks arvata, et liblikaid armastav inimene on looduslähedane hell-hing, aga tühjagi. Järgmisena jõuab naine lemmikloom jäneseni, kellega ei teki tal mingit roheliste varvaste tunnet, vaid hoopis tahtmine jänkul pea maha võtta ja supiks keeta. Võimalik, et naine arvas, et teeb head nalja, aga kindel ei saa olla. Juba järgmisel momendil teatab metsade ja põldude vahelt tulev neiu, et talle ei meeldi toalilled, ega üldse lilled, sest neid ei saa süüa. Kuna ta ei tundnud ära puu otsas kasvanud sidrunit, siis ma enam ei imesta, et ta söödavatest lilledest midagi kuulnud ei ole.

Ma loodan, et paljude inimesteni on jõudnud nood harivad videod ja pildid, kus räägitakse meie vastuolulisest suhtumisest loomadesse. Ühest küljest ei mõista me neid, kes koeri õhtusöögiks tarvitavad, aga sealiha söömine on normaalne tegevus. Ma ei pea ennast taimetoitlaseks, veel vähem veganiks, aga ma tunnistan endale, et liha söömine on ebaeetiline tegevus. Kuid kuna ma vaatan ka tõsielusaateid, siis ilmselt ei suuda ma elada läbinisti eetilisena, ma olen nõrk. Kuid ma teadvustan endale seda ja vähemalt püüan aegajalt parem olla. Teate, mis praktilisest küljest eristab veganit lihasööjast? Minu kogemuste järgi on selleks söögitegemisoskus. Ma tunnen ise mitmeid veganeid ja kuulun Feisis veganite gruppi. Nende eestlaste toiduvalmistamise oskused ja kirg ei anna eal võrrelda sellega, mida lihasöödikust tavainimene oskab. Liha on alati liha, ükskõik kes too loom koos naha ja karvadega varem oli, kuid taimetoiduks kasutatavate taimede hulk on nii suur ja valmistamisvõimaluste-mitmekülgne, et mina, kes ma ei ela selleks et süüa, ei saa kunagi isegi poolt sellest teada. Kuid lihatoidulised on minust rumalamad. Rääkimata kiirtoidulistest😛

Käisin eelmisel nädalal külas ühel itaallasel, kes on Eestis üle 10 aasta elanud. Ta tegi õhtusöögi. Olete suhelnud kunagi mingi itaallasega söögi teemadel? Nad arvavad, et teavad söögitegemisest kõike ja kõik teised inimesed on purulollid, kui midagi teistmoodi teevad kui nemad. Ja itaallased on rahvas, kes esimese käiguna põrutab kõhtu taldrikutäie makarone. (Nemad kutsuvad makarone pastaks, aga pasta on siiski hambapasta, eksole :D) Ma ei saa iial pidada söögi asjatundjaks makaroniõgijaid, ausalt. Ja soolaga on neil ka liiga soe suhe.

Kuid ta tõi välja huvitava nähtuse. Pärast makarone ja kala pakkus ta mulle puuvilju. Ma olin juba jupp aega suu vesine vaadanud pirni, mis puuviljakaussi ehtis ja noogutasin pakkumise peale hasartselt pead. Itaalane aga rääkis, et eestlased tavaliselt ei söö puuvilju. Ma olin üllatunud, minu arust söövad küll. Mina olen alati söönud, ma jumaldan igasuguseid puuvilju! Kunagi oli mul komme, et kui keegi ütles “Tahaks midagi head süüa”, mõtlesin ma kohe, et kas ma apelsini tahan. Kui tahtsin, siis nõustusin, et ma tahaks ka midagi head. Mõtlesin itaalase märkuse peale ja leidsin, et äkki eestlased ei söögi puuvilju. Minu eakamad sugulased tõesti ei söö. Õunu võibolla ja jõulude paiku mandariine, kuid ega eriti midagi muud. Selver, kui tüüpilise eestlase toidupood, on puuviljade kohalt väga kehv ja kõige kõrgema hinnaskaalaga, kui mitte arvestada kartul-porgand-peeti. Samuti on selveris odavamad piim ja leib-sai, kui näiteks Maximas. Ma arvan, et Selver arvestab eestlaste toidueelistustega ja on päris hea indikaator meie keskmisele lamedale toitumiskultuurile.

Alati kui ma satun söögist rääkima mõne siin elava välismaalasega, imestavad nad eestlaste toitumise peale. Miks eestlased söövad toitu, mis pole maitsev? Ja ma olen nendega nõus. Eestlase jaoks ei ole toidu puhul oluline kui maitsev see on. Toit on meile eelkõige kõhu täitmiseks, mitte nautimiseks. Meil räägitakse palju dieetidest, kodumaisusest ja toidu tervislikkusest, aga nauditavast toidust mitte eriti. Umbes nagu oleks gurmaanlus mingi õgimine või väga rikaste pärusmaa. Tegelikult ju ei ole. Kui süüa teadlikult igat suutäit maitstes ja nautides, on elu hoopis mõnusam. Enamus toite, mis paksuks teevad, on tavaliselt halva maitsega. Valge sai näiteks ja loomne rasv.

Nüüd sai toitumisest pikalt kirjutatud. Eks järgnevates naistevahetussaadetes ole näha, kas prantslasele õhtusööke valmistav naine on õppinud teistmoodi süüa tegema, kui jänkukest tappa tahtnud hipi.

 

%d bloggers like this: