Kõik teed viivad Kapa-Kohilasse ehk kus on sildid Tallinna

Kohustuslik seenepiltMul oli täiuslik plaan teha postitus oma seenelkäigust, aga selgus, et metsa vahel on muud huvitavamat. Ma pole palju aastaid seenel käinud, viis vähemalt. Kuna Feissi on tabanud seenepiltide uputus ja mul hakkasid koledad neelud käima, siis keelasin tuttavatel seenepiltide postitamise. Teine osa tuttavad laikisid mu julma regulatsiooni. Kuid sel nädalal sain auto ja otsustasin siduda plaani emal maal külas käia metsas seente otsimisega.

Ema juures oli mõnus nagu alati, ladusin pagassi aedvilju täis ning sõitsin poolenisti tundmatule teele, sest minu teada on Piibe maantee ääres igale seenele mitu soovijat. Sõitsin ja avastasin kodukanti – kõik kohad tundusid võõrad. Mul polnud aimugi, et see tee otse Albusse viib. Noh tühja ka, Albut ma natuke tean, ma olen neil teedel lapsena ka jalgrattaga ära eksinud. Kui ristmikult vasakule keerata, saab Järva-Madisele, Kaalepisse ja Ahulasse, neid kohti ma tean, aga kuidagi peaks ju teiselt poolt saama näiteks Jänedale ja Tallinna. Sildilt võis aga hoopis midagi muud lugeda, mingi koht, kus ma kunagi peatunud pole. Teate küll neid Tammsaare kandi Kõrvemaa külasid – mõned majad, palju põlde, soid, metsi ja tundmatute nimedega külasid.

Sõitsin, käisin metsas, korjasin seeni ja tundsin end imehästi. Ma tean, et ma pole Murueide tütar, aga mets on mu lapsepõlvemaa ja ma pean aeg-ajalt metsa saama, see taastab mu loomuliku energia tasakaalu. Täna polnud seal ei põdrakärbseid, ega muid hammustajaid, ainult ämblikuvõrgud jäid aeg-ajalt näkku kinni. Metsaalune oli mõnusalt pehme ja väikeste tennistega käimiseks täiesti sobilik. Ainult linnainimene käib metsas kummikutega. Korjasin pannitäie kuuseriisikaid, minu lemmikuid. Ei olnud nii palju, et istud maha ja korjad, kõndima pidi ka.

Natuke edasi sõites jõudsin ristmikule, mida ma teadsin, aga see tundus igav, pealegi näitas silt, et vastassuunas sõites on Tallinn 60 kilomeetri kaugusel. Ja see oli viimane silt, mida ma ristmikul nägin, kuhu oli kirjutatud sõna Tallinn. Edasi sõites kohtusin ma hulgaliselt erinevate ristmikega ja enam polnud mitte kuskile Tallinn kirjutatud. Kuna ma oma telefoni kodust väljas orienteerumiseks ei kasuta, siis mul seal kaarte pole (internetti ka mitte). Kuna auto pole minu oma, siis ma ei tea, kas seal paberkaarti sisaldub, kardan, et mitte. Nii ma siis orienteerusingi nagu tõeline matkaja päikese järgi. Ma tean, et kui ema juurest mööda Piibe maanteed Tallinna sõita, siis jääb loojuv päike ette vasakule.

Mesilane tööhoos

Mesilane tööhoos

Aga see tee muutkui keeras ja päike loojus vaikselt igasugustes erinevates suundades. Ma peatusin igal ristmikul ja lugesin korralikult silte. Ükskord panin terve liikluse kinni, sest silti sai lugeda (ja hiljem keeramiseks suunda valida) täpselt ristmiku keskel. Keegi ei tuututanud, õues oli tšill, udu kogunes, päike loojus ja mitte ühelegi sildile polnud kirjutatud Tallinn.

Ausalt, kellele neid silte pannakse? Neile, kes teede ääres tervisejooksu teevad, et nad kogemata valesse naaberkülla ei jookseks? Miks ei võiks kuskil olla pisike vihje, et selle tundmatu nimega küla taga võiks olla Tallinn? Või mõni muu koht, millest ma kuulnud olen – Tartu, Pärnu, Narva. Neid pruune silte, mis räägivad erinevatest kihelkondadest, jagus igale nurgale. Ma sõitsin läbi väga mitme kihelkonna. Enamust ma neist tean, kuna ma ma uurisin oma sugupuud 18-19. sajandil, mil need kiriku järgi jaotamised päriselt midagi tähendasid, aga ega nad eriti vihjeid ei jaga, kui mul on vaja leida too tee, mis Lenska maanteele jõuaks.

Ma ei hakka nimetama neid toredaid külasid, mida ma imetleda jõudsin. Kui ma lõpuks Piibe maanteele välja jõudsin, keerasin veel korraks valele poole, aga kuna Piibe maanteel tean ma igat kurvi, taipasin oma viga viie meetriga ja tegin sujuva tagasipöörde. Vot ja esimene silt, et siit saab Tallinna, oli seal, kus Piibe maanteelt Peterburgi maanteele saab. Seda aga teab iga laps juba ka. Mul oleks kõigi nende Jägala, Raasiku, Kehra, Soodla asemel Tallinna silti vaja olnud. Kas tõesti ainult minul? Kõik teised sõidavad pidevalt nendel teedel, mida nad tunnevad nagu oma viit sõrme? Ei usu! Peaks kuskile kaebama.

%d bloggers like this: