20 aastat tagasi Pariisis

Rodin. Mõtleja

Rodin. Mõtleja

Sel nädalal meenutavad inimesed 20 aastat tagasi toimunud sündmuseid. Ajalehed kirjutavad Estonia hukust. Üldiselt inimesed ei mäleta minevikku väga täpselt, kuid kummalisel kombel teavad paljud, mida nad tegid täpselt 20 aastat tagasi tollel päeval-öösel. Mina mäletan ka, ma käisin elus esimest korda Pariisis.

20 aastat tagasi olid Eestis segased ja põnevad ajad, kogu aeg toimus midagi ja ma arvan, et enamus uskus, kuidas tulevik tuleb helgem kui minevik. Nõukogude ajal oli vaid mõnedel inimestel võimalus reisida väljapoole NSV Liidu piire ja kapitalistlikesse riikidesse said vaid need, kes kuulusid EKP-sse (Eestimaa Kommunistlik Partei) ja kel oli laitmatu minevik, kus polnud välismaal elavaid sugulasi. See-eest oli NSV Liidu piires võimalik reisida kõigil hoolimata kui rikkad või vaesed nad olid. Kuna enamuse nõuka aega olin ma alaealine, siis ei jõudnud ma kõikidesse suure kodumaa nurkadesse, kuid siiski päris kaugele. Kõige lõunapoolsem punkt oli Krimmis asuv Jalta.

Üks levinuimaid reisimisega seonduvaid unistusi oli eestlase unistus kord elus käia ära Pariisis. Meil on selle kohta isegi vanasõna, et enne Pariisi tuleb ära käia Nuustakul ning rumalaks sai pidada inimest, kes ei teadnud, et Nuustaku on Otepää. Vanasõna sisu seisneb selles, et eestlase arvates oli Pariis midagi nii lummavat, et võisid unustada oma kodumaa ja et seda ei juhtuks, pidid üle vaatama Lõuna-Eesti, mis on samuti omamoodi hingemattev.

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina tegin 20 aastat tagasi põhitöö kõrvalt raamatupidamist Pariisi kultuurireise tegevale väikefirmale. Pariisis käisingi selle firmaga, mille üks omanik oli ka Lauri Leesi. Tema juhatas ka meie reisi. Kõik teavad, et Leesi prantsuse keel on parem kui prantslasel ja samuti teab ta Prantsusmaast rohkem kui keegi teine ehk meie reis oli väga hariv. Ma olen ka hiljem mitmeid kordi Pariisis käinud, kuid oma põhiteadmised linnast ja olulisematest vaatamisväärsustest ja kultuurinähtustest hankisin tollel korral.

Tegemist oli bussireisiga, mis algas ja lõppes laevasõiduga Tallinn-Travemünde. Travemünde on kena väike saksa linn, kus ma rohkem pole käinud, kuid tol korral tagasiteel koju veetsime seal etteplaneeritust väga palju rohkem aega, kuna kõik laevad olid merel ja otsisid Estonialt pääsenud külmas vees hulpivaid inimesi.

Meie sõitsime Tallinnast laevaga üle lahe öö varem kui Estonia ja tollest laevareisist pole mul eriti midagi meeles. Kuid mul on meeles too hommik, kui me olime juba Pariisis ja telekast lasti (prantsuskeelset) uudist suurest laevaõnnetusest. Mina prantsuse keelt õppinud pole, kuid paljud oskasid ja tõlkisid teistele. Meie grupist töötas laeval ühe naise tütar. Ma ei tea kuidas tema tütrega läks, aga ema ilmselt Pariisi eriti ei näinudki. Minu jaoks oli laevahukk küll kohutav sündmus, aga isiklikult ei tea ma kedagi, kes oleks laeval hukka saanud või pääsenud. Minu ema pärast rääkis, et keegi mees meie külast olevat välja ujunud, aga ma ei tundnud teda. Mul sõbrants rääkis, et tema mingi tuttava tuttav oli laevaga põhja läinud. Too tuttava tuttav sõitis laevas selleks, et Stockholmi varastama minna. Jah, selle jaoks sõitiski.

Laevaga Seine'i jõel

Laevaga Seine’i jõel

Siia postitusse panen pilte, mis on pildistatud diapositiivfilmile. Mul on Pariisist paberfotod ka ja nende kvaliteet on normaalne, aga diapositiivid on põnev ajalooline jäädvustus. Tänapäeval müüakse sellist filmi ka, aga ma ei tea kedagi, kes neid pildistaks ja kas raame ja vaatamiseks sobivaid masinaid enam üldse müüaksegi.

Paarkümmend aastat tagasi olid diapositiivid väga levinud. Mul on alles too masin, millega neid pimedas ruumis seinale näidata saab. Odav masin ja läheb jube kuumaks kui kaua töötab.

Siin vasakul viimasel pildil istun ma taga vasakul tolle tüdrukuga kõrvuti, kellega ma Pariisi reisi ajal tutvusin. Ma ei mäleta isegi enam ta nime. Me suhtlesime veel mõned korrad peale reisi, aga mingil hetkel enam mitte. Ta elas Narva maanteel selles majas, kus all oli Kodutarve pood.

Pariisi vaatamisväärsustest ma kirjutama ei hakka, seda võivad huvilised isegi lugeda. Tegingi postituse selleks, et kõik räägivad oma mälestustest 20 aastat tagasi ja ma mäletan ka. Huvitav, kas inimesed veel unistavad reisist Pariisi ja kas kõik, kes 20 aastat tagasi unistasid, on seal nüüdseks ära käinud? Mina pole Pariisist otseselt kunagi unistanud, minu unistustes on juba lapsepõlvest alates ja ikka veel India ja ma ei tea, miks ma sinna jõudnud pole. Kuid nüüd saavad ju ametlikult kõik reisida kuhu iganes nad soovivad, juhul kui esmavajaduste rahuldamisest veel mingi kopikas alles jääb…

%d bloggers like this: