J. Austen. Uhkus ja eelarvamus

Onu "võimleb" võsas

Onu “võimleb” võsas

Sellest raamatust kokkuvõtte tegemine on täiesti mõttetu tegevus, kuna kõik on seda lugenud ja vikis on ka olemas. Mina laenasin raamatu sõbrantsilt teisipäeva õhtul ja tänaseks (neljapäev) oli läbi. Kuna ma olen selle aasta alguses lugenud erinevaid halle varjundeid ja minevikus Cartlandi, siis olen ma naistekate neelamisega harjunud. Cartlandiga Austenil küll mingit vahet pole ja kui keegi ütleb, et talle Austen meeldib, aga Cartland on jama, on ta silmakirjateener. Jah, Austen oli esimene, aga mis siis.

Raamatus tõesti räägitakse palju uhkusest ja eelarvamustest, kuid veel rohkem tarkusest ja rumalusest. Kuna jutt käib ajast, mil sugudevahelised erinevused olid rõhutatult suured ja palju haridusesse puutuvat tehti ära kodustes tingimustes, siis oli huvitav teada, mida autor rumalaks pidas.

Mulle meeldis raamatu alguses tolle naistekarja isa. Ta oskas nii mõnusa peene ja hästisõnastatud irooniaga asju ümber nurga öelda. Kuid ta tegigi seda vaid alguses ja pärast oli sama rumal nagu enamus muid raamatu tegelasi. Ei mingeid peeneid nükkeid enam, ainult labane otsekohesus.

Peamine rumaluse näitamise koht oli suhtlemisel teiste inimestega. Täiesti eranditult olid rumalad kõik need inimesed, kes teisi kuulata ei oskanud või ei soovinud. See rumaluse definitsioon mulle meeldib. Ma olen ka alles viimasetel aastatel inimesi kuulama õppinud ja see tasub täiega ära – inimestele meeldib kui neid kuulatakse. Oo-mai-gaad kui palju inimesed rääkida tahavad, aga kuulajaid on ikka kole vähe. Mulle meeldib võõraid muresid kuulata, kui need just liiga masendavad pole. Mingeid tavalise inimese päeva kokkuvõtteid, kus esineb palju tundmatuid tegelasi, parema meelega ei kuulaks. Ma ise omi isiklikke asju kellelegi eriti rääkima ei kipugi, aga mõnikord tahaks ikka ka täiega kurta, kuid siis pole kuulajat. Ütled prooviks kaks lauset jutust, mida tahaks arutada, tuttav kuulab ära, noogutab ja jätkab omi jutte. No ma ju ei räägi siis, kui teda ei huvita.

Kuigi, jah, tark inimene on ikkagi see, kellega saab asju arutada. Kes ei saa kurjaks, kui ta on juba minuti oma tööst monoloogitsenud ja mul tekib tahtmine midagi vahele öelda. Hea arutelu tekib vaid siis, kui üksteise juttu kuulatakse ja räägitaksegi teise jutust lähtuvalt. Tüüpiline rumala inimese tunnus on see, et ta kuulab teise juttu ja siis talle meenub oma elust samasugune juhus ja siis ta hakkab oma jutule mõtlema ja enam teist ei kuula. Hea arutleja ei hakka monoloogi pidama. Ta ütleb korraga ühe mõtte ja selle sõnastamiseks kulub noh ütleme keskmiselt 5-6 tavalist lauset. Eriti raske juhus on inimesed, kes ei tee vahet arutelul ja vaidlusel.

Nüüd sattusin lemmikteemal jahuma, aga pidin ju raamatust kirjutama. Teine rumala inimese tunnus seal raamatus oli inimene, kes on väga teadlik oma klassipositsioonist ja käitub vastvalt sellele. Kui inimene on vaesem kui teine, siis lipitseb ja kui ta ise on rikkam, siis ülbitseb. Jälle väga hea rumaluse definitsioon. Tänapäeval kehtib samuti, kuigi peale raha mängib rolli ka inimese tuntus. No ei tee kedagi paremaks inimeseks see, kui ta kohtus tuntud inimesega ja pole vaja kellegi ees ja perekonnanime seepärast üle toonitada. Kui on põnev teema, pole nimed üldse tähtsad.

Aitab kah raamatust. Räägin lõpetuseks sellest gifist, mis üleval vilgub. Tegin selle mõned kuud tagasi Kadrioru pargis. Istusime sõbrantsiga mingil kivil ja lobisesime, kui meie tähelepanu köitis too võsas võimlev meesterahvas. Muidugi igasugused tervisesportlased jooksu vahele venitavad ja võimlevad, aga too onu oli ikka väga kummaline. Tema liigutused ei olnud ei venitus ega pingutus. Selline lahja puusaring väikese loksutamisega😛

%d bloggers like this: