Anti Kidroni psühhoterapeudi õpikud

jalg Kuidagi juhtus nii, et ühel FB lehel saab teada, et ma võin kaarte panna. Mu tuttavatest teavad seda vaid vähesed ja vanad tuttavad ilmselt kukuvad seda kuuldes istukile. Ei, mul pole katus ära sõitnud, aga mulle meeldib mõnikord kaarte panna. Taro kaartide seletused on väga asjalikud ja annavad täiesti pädevat nõu peaaegu kõikides olukordades, kus inimene omadega ummikusse võib sattuda.

Kuid seoses tolle FB leheküljega sain ma kaardipaneku soove inimestelt, kel oli tõepoolest elus mingi keeruline probleem, kus nad ise enam midagi teha ei oskanud. Ma olen ainult tsuti psühholoogiat õppinud ja vaimselt omadega täiesti untsus inimestega, pole ma peaaegu üldse kokku puutunud. Omade muredega saan tavaliselt ise üksi hakkama, kellegi ikka leiab, kellele natuke kurta saab. Mõnedest inimestest, kes mulle kirjutasid, jäi mulje, et neil polegi kellegagi oma muredest rääkida. Kuidas võõraid muresid kuulata (antud olukorras siis lugeda), seda ma omast kogemusest oskan. Üldiselt lõppesid kõik vestlused sellega, et need inimesed olid väga tänulikud, et ma neid kuulasin ja vestlesin. Ma ise olin läbi nagu läti raha ja hinge puges kahtlus, et mis siis kui ma teen midagi valesti. Otsustasin vastavat kirjandust lugema hakata. Ma olen elus mitmeid oskuseid iseseisva õppimisega omandanud, koolist saadud paari kõrgharidusega jms pole ma suurt midagi rahaks vahetada suutnud.

Kohalikus raamatukogus oli vastava kirjanduse riiul suhteliselt lühike ja pikitud tõelise esoteerikaga. Kõigepealt jäi asjalikest raamatutest silma Kidroni “Nõustamiskunst”, paar raamatut edasi oli temalt aasta varem samas kirjastuses ilmunud “Nõustamispsühholoogia”. Võtsin mõlemad. Kodus selgus, et kuigi nimi ja kaanekujundus on erinevad, on sisu sõnasõnalt sama, too kunstiraamat on pisut lühem.

Sain teada, et olin inimestega õigesti käitunud. Ma ei mänginud sõbrannat, kes kukub õpetama, mida teine tegema peab, vaid pakkusin neile mõtlemisainet, mis neil endal otsustada laseks. Üks naine oli pisut pahane, et ma talle otse ei öelnud, et kas ta peaks mehe maha jätma või ei.

Kuid leidsin raamatust ka asju, mille üle mõelda saab. Näiteks kohe alguses on kirjeldus inimesest, milline ma olen olnud, aga enam õnneks mitte. Inimene, kel on pidev pingeseisund. Tavaliselt on sellised inimesed, kes käivad tööl, mis neid ärritab ja peale selle pingutavad veel kodus ka. Sellised on tunnused:
–              ärritumine ootamisest, viivitamisest, aja kulutamisest,
–              häiritus pisipuudustest töös ja teiste inimeste iseloomus,
–              kärsitu, tõtlev elustiil,
–              pidev mure, rusutus lahendamata probleemide pärast,
–              kannatamatus pikatoimeliste inimeste suhtes,
–              pedantne, kramplik kohusetunne,
–              võimetus leppida asjade ja olukordade loomuliku kulgemisega,
–              madal frustratsioonitaluvus,
–              üIitundlikkus ebaõnnestumiste suhtes,
–              hajevil olek, mis on seotud raskustega teiste inimeste kuulamisel
Kõik need tunnused ei pea korraga olemas olema, aga kui tuleb tuttav ette, siis viitab see vajadusele enda eluga midagi ette võtta, enne kui infarktipoiss su jalust rabab. Tegelikult ei ole ju midagi toredamat kui aja surnuks löömine ja niisama pool tunnikest ootamine pole sugugi hullem kui millegi tegemine.

Ma ei hakka raamatu ümberkirjutust rohkem tegema, aga üks põnev ja peaaegu lihtne meetod, mida võib igaüks katsetada (ja mida vast paljud teavad, mina mitte) oli ka. Selle leiutas Viktor Frankl ja kutsutakse logoteraapiaks (tahan seda lingi all olevat raamatut). See tegeleb inimeste hirmudega. Näitena räägiti mehest, kel hakkavad tervitades käed higistama. (kui tervitada ülemust käepigistusega).Talle soovitati mitte mõelda, et ta kardab kuidas käed hakkavad higistama, vaid hoopis loota, et käed hakkaksid kohe meeletult palju higistama, nii et kohe tilguks. Ja selline naljakas mõtlemine mõjus. Toodi ka näide täiskasvanud inimesest, kes kokutab, aga ta ei kokutanud tol korral, kui ta eriti tahtis seda teha. Nimelt sõitis ta ilma piletita rongis ja kui tuli kontroll, otsustas, et kasutab oma kokutamist ära ja kokutab kohe nii, et piletikontrollil temast kahju hakkaks. Ja ei tulnudki tal tol korral kokutamine üldse välja. Kogu logoteraapia võlusõna on huumorimeel. Peab suutma oma haiguse või hirmu üle naerda ja nii võib probleem mõne aja ja mõningase kordamise pärast kadunud olla.

Järgmisena on mul plaanis ära lõpetada raamat psühhoterrorist, mille lugemine osutus psühholoogiliselt raskeks ja Jungi alateadvusest.

%d bloggers like this: