Ma jumaldan hapukoort!

Ma olen viimastel kuudel aktiivselt erinevaid blogisid lugema hakanud (ja isegi blogin tihedamalt kui näiteks eelmisel aastal). Kui täna nägin, et Merje on bloginud eestlaste hapukoorelembusest, siis ma teadsin kohe, millest käib jutt. Sest ma vaatan pea igal õhtul telekat.

Eestis on kaks kategooriat inimesi, kes armastavad telekat vaadata: vanemad inimesed, kel see on aastatega väljakujunenud harjumus ja noored titemammad, sest seda saab lapse kõrvalt edukalt teha. Kuna mul titte pole ja mu teismelise jätab telekas külmaks, siis ilmselt olen ma too vanainimene, kes ei saa harjumusest üle. Vot ja seepärast ma teadsingi, et Merje vaatas ka eile Naistevahetust ja nägi kuidas eesti naine ei saa hapukooreta elada. Kuna Merjel titte pole ja vana ta ka pole, juu tal on siis mingi muu kiiks, mis teda telekat vaatama paneb.

Kuid mina samastusin kohe selle hapukooresõltuvuses naisega. Mul on Alati külmkapis hapukoort. Isegi kahte erinevat: 10-protsendine, mis on vedelam ja sobib hästi salatite tegemiseks ja paksem, mida võib ükskõik kuhu plöristada. Ma oskan küll salatit õli ja veiniäädikaga teha, aga see ei eruta mind. Ma armastan kartuli- ja makaroni- ja riisisalatit, kuhu võib peale tolle põhikomponendi veel igasugu värke surada ja hapukoore ja majoneesiga segamini segada. Mulle maitseb!

Paksu hapukoort võib peale suva kohtade kasutada ka näiteks saia või leiva peale või asemel. Ma ei saa üldse aru, miks peaks võileibu või või margariiniga tegema, see on ju täiesti maitsetu rasvasöömine. Ma segan hapukoorele hulka sinepit, suhkrut ja soola ja saan hoopis mahlakama katte, enne kui sinna otsa vorsti ja/või aedvilju lõikuda.

Teine asi, mida mul on alati külmkapis, on heeringas. Ja heeringas küsib hapukoort. Kõva häälega ja sibulat küsib ka.

Vot siuke jutt mu eestlaslikust nõrkusest. Kuid siin all on pilt, mille tegin täna lauluväljakul. Sinna on püstitatud mingi suht päevinäinud välimusega telk, mille sees peitub peen restoran. Punane vaip trepil ja fuajees on kamin. Ausõna, telgis on kamin. Küll plasmaekraaniga, aga ikkagi. Läbi akende paistis seal sees veel igasugu kitši. Suitsuruum oli täiega nummi – kollased lehed maas ja potilill nurgas. Vot siuke peen söögikoht lauluväljakul. Söömissaal oli kuidagi segamini, äkki seda telki hoopis pakitakse kokku või püstitatatakse? Huvitav, kas seal hapukoort ka pakutakse, või on see liiga labane🙂

kaminaga telk

Kaminaga telk

One thought on “Ma jumaldan hapukoort!

  1. valkoinenvaris 31. oktoober 2014, 04:57

    Jutt jumala õige, hapukoor on asendamatu toiduaine. Kui Soome läksin, siis avastasin, et sellist neil ei ole. On mingi crem fraice, aga see ei ole ikka sama, hapukoore head maitset pole. Nüüd on tulnud mingi delikatess smetana, mis on peaaegu sama. Ja kefiiri kah ei ole😦

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: