Ahistamine kodus ja tööl ehk pervertide tutvustus

ahistamine Ma olen selle raamatu kokkuvõtte kirjutamisest erinevate vabandustega juba üle nädala ära hiilida püüdnud. Isegi täna kirjutasin pealkirja ära ja pärast leidsin tegevusi, mida kirjutamise asemel teha. Lugemisega oli umbes samasugune jama. Kõigepealt lugesin seda koos Nõustamiskunsti raamatuga, kuid pärast pidin ikka hambad risti suruma ja selle lõpuni lugema.

Ei ole ebahuvitav raamat, kaugel sellest. Lihtsalt hirmus. Õudusfilmid jätavad mind tavaliselt külmaks, aga too raamat küll mitte. Raamatu on kirjutanud prantsuse psühhiaater ja neutraalsest teaduskirjandusest on asi kaugel. Raamat on prantslaslikult emotsionaalne. Autor on kindlalt ohvri poolt ning vihkab südamest ahistajaid, nimetades neid moraalseteks pervertideks. Palju näiteid ja keeleliselt lihtsalt loetav, aga mitte emotsionaalselt lihtne.

Kui mõni naiivne täiskasvanu arvab, et koolikiusamine lõpeb täiskasvanuks saamisega, on ta eksiarvamusel – täiskasvanud on ahistamises palju osavamad kui lapsed. Raamat võtab värvikate näidetega lahti olukorrad tööl ja kodus, kus üks või mitu inimest tallab teise inimese nii julmalt jalge alla, et ohver arvab nagu oleks ta hulluks läinud. Või vähemalt vajab ta peale perverdi küüsist pääsemist umbes samasugust ravi nagu inimene, kes on üleelanud elumuutva šoki. Ja ta ei paranegi kunagi täielikult, sügavad haavad ei parane. Nii juhtub kõige raskema, sagedase ja pikaajalise ahistamise tulemusel, kuid mingil määral on kõik inimesed moraalse ahistamisega kokku puutunud. Sellest on hulgaliselt isegi filme tehtud. Mõnedes filmides on vaataja ohvri poolt, kuid mõnedes ka ahistaja poolt, sest ohver tundub nii möku olevat, et lihtsam on armastada manipuleerivat intelligenti. Mulle meenub Doktor House.

Ahistamine töökohas

Töökohas on ahistamine väga levinud nähtus, kuna paljudes kollektiivides toimub võimuvõitlus ja alati on keegi ülemus ja keegi alluv. Kuid millest alates muutub käitumine nn. perversseks? Näiteks olukorras, kus ülemuseks satub inimene, kes ei oska inimlik ülemus olla. Tema käitumise õigustuseks on ettevõtte hea käekäik, mis õigustab nii ületunde, lisatööd kui lisakohustusi. Kui ülemuse käsku ei täida, otsi uus töö. Pidevas vallandamishirmus elamine ei pane ühtegi inimest paremini tööle, küll aga rikub kenasti närve. Kuid selline ülemus on lihtsalt loll ja nõrk. Hoopis keerulisem variant on psühhopaadist kolleeg. Tema on pealtnäha meeldiv inimene, kes kogub enda ümber mõttekaaslaseid. Nende gruppi ühendab labasemal juhul keelepeks ja laim, intelligentsemal juhul salapärased ümbernurgaütlemised ja kahtlased pilgud. Kes “grupijuhi” küünilisuse ja respekti puudumisega kaasa ei lähe, gruppi ei pääse ja satub teiste põlguse alla. Grupiliikmetel võib moraalitaju säilida, aga süüdi nad end ei tunne, sest nn. eliitgrupist välja kukkuda ei taha ju keegi. Grupijuhti ajendab teisi peenelt alandama puhas võimusoov. Kui keegi tema võimusoovi läbi näeb, pole ka tollel enam pikka pidu. Mõnikord varjab psühhopaadist kolleeg võimumängude abil lihtsalt oma ebapädevust. Tal on lihtsam hakkama saada ettevõttes, kus juba on kehv moraal. Psühhopaat kasutab ära inimese nõrkuseid ja paneb nad endas kahtlema. Nii arvab juba ohver ka varsti, et äkki ta ei oskagi oma tööd. Kui ülemus annab segaseid töökorraldusi ja kunagi su tööga päriselt rahul ei ole, võib ka iseendas kahtlema hakata. Kui su töökaaslane esitab sinu tehtud tööd või avastust kui enda oma ja on lisaks psühhopaat, jääd ka ise uskuma, et hoopis temal on õigus. Normaalne inimene ju ei varasta teise inimese töö tulemust ega ehi end võõraste sulgedega, sulgede omanikule kinnitades, et ta on tema sõber ja nii ongi õige.

Noh, kas tuli midagi tuttavat ette? Mul oli kunagi kolleeg, keda kõik pidasid väga targaks ja pädevaks inimeseks ja kui ta töölt ära läks, ei olnud ühtegi töölõiku, mida oleks keegi edasi teha saanud, sest ta ei teinudki suurt midagi peale oma tähtsuse tõestamise ja ta ei olnud isegi ülemus.

Perevägivald

Raamatus ei räägita lühiajalisest suhtest, kus peale paarikuist tutvust otsustab mees naist või mõnikord ka naine meest purjus peaga peksma hakata, vaid pikemast, kus psühhopaat töötleb oma partnerit nii kaua kuni teisest pole enam suurt midagi järele jäänud. Marie-France Hirigoyen kirjeldab suhet, mida psühhiaatrias kutsutakse nartsisslik perversioon (pr. k. Perversion narcissique). Ehk ühelt poolelt on tegemist psühhopaadiga, kes soovib saada mõjuvõimu oma kaaslase üle. Tegemist on psühhopaadiga, kellel tavaliselt polegi diagnoosi ja nad leiavad vaimse tasakaalu, kui kannavad teisele üle oma valu, mida nad ei tunne ja sisemised vastuolud, mille olemasolust nad pole teadlikud. Nad ei tee haiget meelega, vaid seepärast, et nad ei oska teistmoodi olla. (lk. 121).

Milline on too eneseimetlejast (nartissist ehk eneseimetleja, minu eestindus) pervert? Ta peab end tähtsaks inimeseks, tal puudub empaatiavõime teiste inimeste emotsioonide suhtes, tal on iha imetluse ja heakskiidu järgi, egotsentrism. Nad on kadedad nende vastu, kel tundub olevat midagi, mis neil puudub ja ka nende vastu, kes lihtsalt näivad elust mõnu tundvat. Nende enda emotsioonid on küll tugevad, aga tihtipeale lühiajalised ja lihtsad. Näiteks tõelist nukrust ja leina nad ei tunne. Võimetus kogeda depressiivseid emotsioone on nende isiksuse põhijoon. Kui neid maha jäetakse võivad nad tunduda masenduses, aga tegelikult tahaksid nad kätte maksta ja on pigem vihased, mitte kurvad kalli inimese kaotuse pärast.

Kes sobib perverdi ohvriks? Tihtipeale arvatakse, et vägivallale kalduv mees valib oma ohvriks nõrga naise, keda on lihtne ahistada. Tegelikult on hoopis vastupidi. Nõrgaks muutub see naine peale pikemaajalist psühhopaadi poolt tehtavat töötlust. Mis mõtet on tahta võimu kellegi üle, kui selleks üldse ei pea vaeva nägema? Tegelikult valib pervert oma ohvri välja hoopis seepärast, et tollel on midagi, mida ta endale tahaks. Näiteks elurõõm ja toredad sõbrad. Psühhopaat hoidub endaga sarnastest inimestest. (Ma pole kunagi aru saanud mingist suhtejutust, et vastandid tõmbuvad, aga selles perverse suhte definitsioonis on see täiesti arusaadav :P). Mõnikord arvatakse, et kui mees armastab vägivalda, siis ilmselt peab naine ikka masohhist olema, kui nad omavahel kokku said. Aga vot ei ole. Autor toob näiteks näidendi “Kes kardab Wirginia Woolfi?”, kus on tegemist suhtega, kus üks allub vabatahtikult ja tal on ka võimalus suhtest ära minna. Perverses suhtes on psühhopaat oma ohvrit nii kenasti töödelnud, et too pruugi enam julgeda ei vastu hakata, ega ka ära minna. Võim on kindlates kätes ja need ei ole ohvri käed.

Nüüd olengi siin postituses teinud raamatust väljavõtteid ja tsut ümberjutustust, aga tervet raamatut ma ümber kirjutama ei hakka. Ilmselt on seda veel teisteski raamatukogudes ja pildi all on link, et Apollost saab 2 eurtsiga osta. Jätan kirjutamata täpse kirjelduse kuidas pervert oma ohvri ära võrgutab ja hulluks ajab. Kirjeldatud on ka leebemaid koduterrori variante kui too puhta psaiko oma. Kurb selle raamatu puhul on see, et seal pole antud lahendusi ohvrite (või ka psühhopaatide) raviks. Ainus soovitus on suhe ära lõpetada. Teine, et ohver läheks psühhoterapeudi juurde, aga hoidugu neist, kes kavatsevad mingit lapsepõlves torkimist või halvustavat suhtumist. Mina olen oma silmaga pealt näinud kuidas kaks psühholoogiharidusega naist ahistasid ühte siirast inimest ja arvasid, et pisipsühhopaadile kaasakiitmine on okei tegevus. Usalda siis selliseid😀

Tagged:

%d bloggers like this: