Lõpetasin suitsetamise. 4. päev

suits Laupäeva õhtul said mu suitsud otsa ja võtsin vastu otsuse, et uusi enam ei osta. Aitab küll. Vaikselt olin suitsetamise lõpetamisele juba pikemat aega mõelnud. E-sigaretid tundusid lihtne aga kahtlane meetod. Üks tuttav ei tõmba enam päris suitse vaid igavesti jämedat e-sigaretti. Ma ei näe vahet, ikka ju tõmbab midagi. See ei oleks minu jaoks lahendus.

Sel aastal hakkasin mõtlema, et miks ma mõni kuu suitsetan vähem kui teine kuu. Korraliku üksikemana pean igapäevast kulude arvestust ja suitsud on eraldi kategooria. Keskmiselt võib öelda, et suitsetasin paki päevas. Kõige odavamaid suitse, mida kuskilt poest leidsin, aga ikkagi oli summa märkimisväärne. Ma ei pidanud ennast mingiks suitsetamise nautijaks, vaid labaseks sõltlaseks, kes ei suuda loobuda. Kuid ma märkasin, et ma suudan vähem suitsetada. Vanasti oli kindel, et kui reede öösel välja läksin, kulus terve pakk ööga ära. Ehk siis kuu arvestuses läks ühe joomaööga päeva kohta mitte pakk vaid kaks pakki. Nüüd olen mitmeid kordi jõudnud koju ja mul on veel suitse alles.

Ma tean ka, et kui mul on hea seltskond, siis ma ei tahagi suitsetada. Kuid nagu midagi natuke närvidele käib, on esimene reaktsioon suitsu teha. Eelmisel nädalal hakkasin imestusega jälgima millised tühised pisiasjad võivad selle kihu tekitada. Alati kui tekkis tahtmine suitsetada, lasin peast läbi, et kus oli põhjus. Ma hakkasin enda närvilisusel silma peal hoidma ja avastasin, et tegelikult olen ma väga tšill ja need nn. närviliseks tegevad asjad on liiga tühised, et neid üldse tõsiselt võtta. Teised neid niikuinii ei märka, kui nad just ei tea, et suitsu haaramine tähendas seda, et ma ei viitsinud talle öelda, et mine õige p*sse.

Pühapäeval ärkasin teadmisega, et täna ma suitsu ei osta. Mul oli kodus mingi sigarillo. Seda ma tsutike tõmbasin, aga see oli ikka jube vastik ja isegi ta kustutamine oli tüütu. Rohkem mul midagi tõmmata polnud. Kuid tahtsin küll. Noh nii umbes 15 korda päevas kindlasti. Päris põnev oli jälgida mille peale mul suitsuisu tekkida võis. Peale sööki kindlasti. Kui toast õue läksin. Kui poest õue läksin. Kui prügikasti ära viisin. Kui tekkis mõte või meenus midagi pisutki ebameeldivat. Nojah, 15 korda päevas. Haige. Õnneks need 15 tahtmist olid lühiajalised, mõned sekundid. Õppisin ennast tundma. Kui mõte kohe lihtsalt üle ei läinud, jõin vett. Eelmistel kordadel võtsin suitsetamise lõpetamisega ikka palju juurde. Sel korral ei tahaks jälle kole paksuks minna.

Kõige pikem paus suitsetamises oli kui ma rasedaks jäin. Mul on oma organismiga päris kena läbisaamine ja see oli väga lihtne otsus. Ma lihtsalt ühel hommikul ei tahtnud enam ei suitsu ega kohvi. Ma arvan, et teisel või kolmandal raseduskuul. Mingeid psühholoogilisi ega sõltuvuslikke probleeme polnud. Mu rase keha otsustas minu eest. Mingid arstitudengid võiksid seda uurida. Ma kahtlustan, et on olemas mingi rasedusega tekkiv hormoon või midagi, millega on suitsetamise maha jätmine imelihtne. Mul ju oli. Uuesti hakkasin suitsetama kui tahtsin uuesti tööle tagasi minna, aga sinna oli tulnud uus ülemus, kes tegeles oma raamatupidajaga mtü-st raha varastamisega ja mind raamatupidajaks tagasi ei tahtnud. Asi lõppes töövaidluskomisjonis minu võiduga. Valusa võiduga, sest ma hakkasin selle psühhoterrori tõttu uuesti suitsetama.

Mõned aastad hiljem üritasin veel kord suitsetamist lõpetada, aga aeg oli valesti valitud. Praegu tagasi vaadates oli see mu terve elu kõige närvilisem ja elumuutvam aeg. Ma ei mäletagi kui kaua ma vastu pidasin, aga enda kaalumise lõpetasin ära, kui kaal juba 85le lähenes. Isegi rasedana kaalusin vähem. Ja 10 kilo õnnestus mõne kuuga juurde võtta. Loomulikult ma sõin ennast paksuks, sest elu oli siganärviline. Jah, ma olen suitsetamist enamuses oma pingete maandamiseks kasutanud.

Kuid praegu on mul periood, kus mul pole mingeid erilisi pingeid. Ma olen mingisse tasakaalupunkti jõudnud. Mul enda ja teistega päris kena läbisaamine: mina armastan ise ennast ja meeldin ka teisetele. Aga mulle ei meeldi see suitsumehe köha, mille ma endale hankinud olen. Muideks, ka see tuleb mulle peale siis kui mind miski asi pisut ärritab. Internetis lubas, et paari nädalaga võiksin oma aastaid kestnud köhast lahti saada või siis ühe kuuga. Ma ootan.

Mis on nende nelja päevaga muutunud? Ma elaks nagu mingis kummalises maailmas. Need 3,5 päeva on jube pikad olnud ja ma olen pidevalt enda ja oma mõtetega tegelenud. Kui oktoobri lõpus päike ära kadus, otsustasin ma ööpäeva lihtsalt maha magada. See õnnestus päris hästi, enamuse ajast tõesti magasin. Aga tundub, et see oli ka suitsetamisega seoses, sest juba teist hommikut ei taha ma enam lõunani magada. Eile vaatasin netist järgi, mis kell raamatukogu avatakse ja sain teada, et alles kell 11. Kohutav! Miks hommikul kell 9 uusi raamatuid ei saa. Vanasti ma magasin igal hommikul 11-ni.

Mul oli isegi suitsetajana parem haistmine kui tavalistel inimestel. Lugesin, et suitsetamise lõpetamisel läheb haistmine paremaks ja naersin, et ei tea küll kuidas. Nüüd tean. Juba esmaspäeval sain teada. Ma võin nüüd jäljekoeraks hakata. Päris cool!😀

Täna öösel nägin unes, et tõusin hommikul ülesse ja olin nii uimane, et võtsin kuskilt ühe suitsu ja suitsetasin seda. Paar mahvi tõmmanud sain oma veast aru, sattusin paanikasse ja kustutasin suitsu. Päris vastik paanika oli. Nagu ma oleks ennast petnud. Unenäod näitavadki inimese sisemisi hirmusid. Mu alateadvus on väga loetavaks muutunud – see on tõesti mu suurim hirm hetkel, et ma ei suudagi suitsetamist maha jätta. Et tuleb mingi kohutav mõjutus, kui ma ei suuda enam ei öelda.  Ja siis ma olen endas väga pettunud.

Kuid tegelikult oli täna esimene hommik, kui mul polnud tõustes hullu tahtmist suitsu teha. Jee! Kolm esimest päeva olid küll suhteliselt sarnased nende kihude koha pealt. Ikka umbes 15 korda päevas. Täna tundub nagu harvem olevat. Igatahes pole mul veel mingeid depressioone ja vihahooge tekkinud. Ma hästi ei usu, et tekivad ka. Nägin täna aknast kuidas tänaval kõndis suitsetav mees. Ta tundus kuidagi hale ja õnnetu.

7 thoughts on “Lõpetasin suitsetamise. 4. päev

  1. valkoinenvaris 12. november 2014, 14:37

    Paarkümmend aastat tagasi tegin sama otsuse ja alati kui miski ärritas, mõtlesin: ei joo, ei liiderda ja isegi ei suitseta. Vastu pidasin, aga olen kindel, et kui korraks proovin, olen taas sõltlane. See on siis elu lõpuni päev korraga. Aga jah ega ei igatse enam ühtegi suitsu. Ja vastik on kui kõrval keegi suitsetab.

    Like

  2. Manjana 12. november 2014, 15:25

    Sa enam ei joo ega liiderda ka?
    Alkohol ja liiderdamine mulle küll midagi halba ei tee, pigem vastupidi, neid ma küll maha jätta ei kavatse. Suitsetamisel ei näinud ma ühtegi positiivset külge.

    Like

  3. ethel7 12. november 2014, 17:14

    Mmmm…tahaks suitsetada….

    Like

    • Kairi Kaia Truusa 12. november 2014, 19:58

      ethel7 … saan aru, alati kogu mittesuitsetamisega seotu tekitab meeletu soovi suitsetada😛 maha jätmise soovi mul endal pole olnud, aga kel selline soov – tublid!!
      sirtsu … pean sulle pöialt :D! aga mõni püha/esmasba võiksid ikkagi, kas või tsipaks läbi lipata, noh kui aeg küps😀

      Like

  4. Manjana 12. november 2014, 20:58

    täna plaanin end proovile panema tulla, kairi-kaia🙂

    Like

  5. Kersti Tepp-Aadla 15. november 2014, 19:54

    Like

  6. Manjana 16. november 2014, 14:28

    iuuu! Ja ma armastan torte😀

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: