Ma armastan sind nagu lutsukala ehk kalalkäik

Kalameestega täidetud jõekallas

Kalameestega täidetud jõekallas

Nagu avalikult lubatud sai, käisin reede öösel ilusasti linnapeal pidutsemas. Päris imelike vibratsioonidega öö oli, peaks mainima, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mingil päris pimedal kellaajal tuli kõrtsi üks mees, kes kevadel lubas mind kalale viia, aga hiljem ei helistanud. Reedel kordas ta oma ettepanekut uuesti ja loomulikult olin ma nõus, kuigi olin kindel, et ta ei helista ka see kord. Kuna ööst sai päris kiiresti hommik, sain koju alles seitsme paiku. Huvitav avastus – kui ei suitseta, võib vist lõpmatuseni õlut juua, sest energiatase aina tõuseb, aga uimaseks ei jää. Päris õudne!

Magasin laupäeval lõunani ja ärkasin telefonihelina peale. Jah, ta helistaski ja lubas, et pooleteist tunni pärast on kohal ja läheb kalale sõiduks. Sain teada, et sõidame kuskile Läänemaale ja sihtmärgiks on püüda lutsu. Teate, ma pole kunagi elus päriselt lutsu näinud. Minu kalalkäimised on ka väga amatöörilikud olnud. Eksil oli õng, aga need kalad, mida tolle õngega sai, oli parajad kassile söömiseks. Ega mul kalamehe iseloomu ka pole. Ma ei suuda väga kaua ühe koha peal istuda ja oodata, millal kala suvatseb vee sisse kavalalt ära peidetud konksu ülesse leida. Ma tahtsin kalale minna pigem eesmärgiga loodusesse saada.

Lahtivõtmata õnged

Lahtivõtmata õnged

Autosõit Läänemaale oli väga romantiline. Pilved kadusid vaikselt ära ja novembripäike oli suur nigu tõllaratas, mis värvitud kenade soojade loojangutoonidega. Lisaks võis lehevabas looduses näha viisakalt õhukest udukirmet, et peisaažile ahhetamapanevust lisada, aga mitte detaile ära kaotada. Kalamees rääkis kogu tolle hingematva ilu peale, et väga halb ilm, lutsule üldse selline ei meeldi. Luts tahab, et taevast kallaks külma vihma ja kalamees väriseks enne kui õnge sisse viskab.

Poole viieks jõudsime lõpuks õigesse kohta. Hoolimata sellest, et toda Eestis haruldast lutsupüügi kohta kutsutakse koodnimega “lautadetagune”, olid jõe kaldad täidetud tumedasse riietunud kalameestega, kes meid üldse sõbralike käeviibetega ei teretanud. Pressisime end nende vahele ja asusime õngi ülesse panema. Õigemini kalamees asus, mina tegelesin pildistamise ja ilus olemisega.

Lutsuga pidi selline asi olema, et ta peamiselt elab meres ja armastab jahedat vett. Novembri lõpupoole tuleb ta jõkke ja hakkab sööma ja ootama millal jõele jää peale tuleb, et kudema hakata. See enne jää tulemist olev aeg ongi ainus aastas, mil lutsu püüda saab, sest teistel aegadel ta ei söö. Luts on röövkala ja teda saab püüda lihaga, meil oli mingid räimed. Kogu see õngendus nägi kah keeruline välja. Kuid püüdmine oli imelihtne. Kalamees viskas oma kolme õnge konksud jõkke, pani kellukesed külge ja jäime ootama, mil kelluke tilisema hakkab.

Luts ja osa kalamehest

Luts ja osa kalamehest

Tallinnas ma ei kujutanudki ette, et maal võib vähe jahedam olla ja seepärast kulus mul ootamise aeg ringi kepslemisele. Kuid lõkke tegime ka. Kaasatoodud puudest. Kui esimene tund läbi, hakkas minul pisut tüdimus saabuma, kui äkitselt kelluke helisema hakkas. Ma arvan, et kõik jõeäärsed kalamehed said teada, et meil näkkas, sest loomulikult kiljusin ma vaimustunult terve see aeg, mis ta ürgpimeduses kala veest välja sikutas.

Ega see luts nüüd mingi eputamisväärse suurusega ei olnud, aga siiski suurim kala, mille õngega väljatõmbamist mina näinud olen. Natuke oli temast kahju ka, sest konks oli kuskile suhu kinni jäänud ja pärast väänles ta ka veel tükk aega piinavates valudes.

Viskasime õnged uuesti sisse ja ootasime veel pool tunnikest, aga kelluke enam heliseda ei tahtnud ja kalamees jäi nõusse, et võib küll koju sõita, kala on ju käes. Ma arvan, et teised kalamehed läksid meie ärasõidu peale kadedusest siniseks ja kaklesid pisut, et meie kohta endale võtta, sest tavaliselt pidavat kalamehed ikka terve öö jõe ääres viina viskama ja kellukesi kuulama, mitte ei tõmba kedagi (peale kaasjoodikute) veest välja😀

Kala enne ahju panemist

Kala enne ahju panemist

Kuna värske kala on kõige maitsvam, sõitsime minu juurde ja kalamees prepareeris lutsu ära. Ma väga täpselt ei jälginud, mida ta tegi, aga luts on seepärast hea kala, et tal pole soomuseid ega pisikesi luid, ainult mõned servades. Kuid liha on valge ja mitte väga rasvane. Ma tean, et ta kasutas valmistamiseks majoneesi ja juustu ja see läks pooleks tunniks ahju. Pärast ahjust väljavõtmist ma pilti teha ei jõudnudki, sest nüüd ma tean milline on maailma kõige maitsvam kala – LUTS. Ausõna!

%d bloggers like this: