Käisin teatris joodikuid ja sõltlasi vaatamas

Mulle meeldib spontaansus. Eile kella kolme ajal helistas sõbrants ja küsis, kas ma seitsme aeg teatrisse tahaksin minna. Ma ei mõelnud üldse ja olin kohe nõus. Ega mind teatrisse eriti tihti ei kutsuta ka, kui mitte arvestada tuttavat, kes töötab draamas ja kes ikka vahel kutsub ja siis saab mööda igasuguseid lavataguseid redeleid ringi ronida.


Kuid eile õhtul läksime sõbrantsiga Laiale tänavale Nukuteatrisse Ajuloputust vaatama. Minu jaoks oli etenduse teema äärmiselt sobiv: tegevus toimub võõrutushaiglas, kus inimesed üritavad vabaneda mingist sõltuvusest: suitsetamine, joomine, narkootikumid jms. Minul sai eile juba 10 päeva hetkest, mil ma suitsetamisest loobusin. Jah, iga päevaga on lihtsamaks läinud, aga ma ei ole veel täiesti vaba. Ma ei ole selle 10 päeva jooksul ühtegi mahvi tõmmanud, aga soovid aegajalt tekivad. Vaadake seda etenduse plakatit vasakul. Seal on kujutatud mehe selg ja ta kaelas ripub pärdik. See pärdik on tema kallis-armas sõltuvus, kellest ta loobuda ei suuda. Sa võid oma sõltuvusepärdiku puuri panna ja puuri ära peita, kuid pärdik puuris nutab haledalt ja tahab uuesti käed su kaela ümber sõlmida. Siiani olen ma oma kõrvad tolle niuksumise eest suutnud kinni suruda. Kuid pole siin kerget midagi. Näiteks vaba aega jääb kole palju üle – suitsetamine võtab päris palju aega, poleks uskunudki. Ja harjumused on rasked muutuma. Mingi õhtu sammusin mõtlikult kööki, panin ukse selja tagant kõvasti kinni ja suundusin akna juurde. Siis taipasin, et ma ju ei suitseta. Köögi ust pole vaja enam kinni panna ja aknalaual võib istuda ka ilma suitsuta😛

Ma pole väga ammu nukuteatris käinud. Viimati käisin lapse lasteaia lõpetamisel, pidulikku üritust juhtis Jaagup Kreem. Laps oli Pai poisiga samas rühmas, seepärast. Ega seal majas vist palju polegi 9 aastaga muutunud, välisuksi on juurde tulnud.  Õnneks nägime kõrtsus Marti, kes ütles, et teine uks on õige ja et Ajuloputus on hea etendus.

Etendus on mõeldud alates 14-aastast ja saalis olid peamiselt ühe kooli poisid-tüdrukud umbes põhikooli lõpust. Sõbrants oli väga rahul, et peale suva õpilaste oli etendust vaatama tulnud ka mitu kuulsat inimest. Ma nimesid ei nimeta, läheks imelikuks. “Peaks tihemini teatris käima hakkama, kui kuulsuseid näidatakse,” leidis sõbrants. Lohutasin teda, et kui ma kuu aega tagasi Draama väikeses saalis käisin, siis ma ei näinud saalis isegi ühtegi tuttavat rääkimata kuulsustest.


Täiskasvanutele mõeldud nukuetendus on üliväga põnev asi. Kui alguses Taavi Tõnisson oma ahviga lavale tuli, siis ma jälgisin totaalselt äravõlutuna kuidas ta oma nukuga mängis. Peale selle, et ta peab nukku igatpidi liigutama – kõiki kehaosasid, suud – peab ta nuku eest ka rääkima ja loomulikult ei räägi ahv samasuguse häälega kui mees. Tavaline näitleja mängib korraga ainult ühte rolli, aga nukunäitleja peab hull multitaskija olema ja korraga kahte rolli mängima. Imetlusväärne!

Ma ei tea, kas Brasiilia/Hollandi lavastaja ja koreograaf Duda Paiva veel midagi on Eestis teinud, aga mulle etenduse moderntantsulaadne liikumine meeldis (laulmine ka). Võiks öelda, et tegemist on üliväga diibi etendusega ja tantsud toetasid mõtet ja ühtlasi tekitasid tunde, et nukunäitleja peab peale nuku keha valdamise ka enda kehaga äärmiselt sõbralikus suhtes olema.

Nii, nüüd olen etendust piisavalt kiitnud, aeg oleks midagi halba öelda. Etenduse stsenaarium imes! Teatrietendus peaks olema nagu novell või lühijutustus. Umbes kuskil keskel peaks tulema mingi konflikt ja pööre ning teises pooles lahendatakse see ära. See etendus muutkui kulges ja kulges. Sama asja näidati erinevate tehniliste lahendustega erinevatest punktidest. Etendus kestis tsuti üle tunni ja mul hakkas mingi hetk igav, sest midagi ei muutunud ja oli selge, mis on mis ja kes on kes. Kuna ma teatri kodulehelt ka ei leia, kes selle stsenaariumi kokku kirjutas, siis ma kahtlustan, et äkki keegi ei kirjutanudki.

Teine jama oli  see, et etenduses kasutati peale eesti keele ka väga palju inglise ja vene keelt. Noored inglise keelest vast saavad aru, aga mu sõbrants ei tea vene keelest enamvähem mitte ühtegi sõna. Kui etendus ära lõppes, siis ma rääkisin talle, mida too vahepealne venekeelne lõik tähendas. Spetsiaalselt jätsin meelde, sest ma teadsin, et ta ei saa aru. Võiks ju mingi tehnilise lahendusega selle tõlke kuskile seinale lasta.

Kuid kokkuvõttes oli tõesti väga hea etendus ja soovitan kõigile, kes mingist sõltuvusest vabaneda soovivad või on proovinud. Ja nendele ka, kellele diibid etendused meeldivad, need kus naerda ei saagi.

Kopeerisin siia alla teiste arvustuste linke, mida ma veel pole lugenud.

“Vastab Duda Paiva”, Teater.Muusika.Kino 1/2012
Mari Bassovskaja “Oskaks vaid piiri pidada”, Sirp 15.03.2012
Andres Laasik “Aju loputatakse hästi nukkude ja tantsuga”, Eesti Päevaleht 16.11.2011
Madli Pesti “Nukuteatri muundumine kunstiteatriks”, Sirp 09.12.2011
Meeli Parijõgi “Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus“, Õpetajate Leht, 31.10.2014

6 thoughts on “Käisin teatris joodikuid ja sõltlasi vaatamas

  1. R.E. 24. november 2014, 12:29

    Sattusin hiljuti vaatama intervjuud Ferdinand Veike’ga sain nukuteatri olemusest ja ajaloost rohkem teada kui kogu oma elu jooksul. Köige raskem, keerulisem ja annet nöudev teatriliik.
    PS. Peaks teada andma, et nyyd kommmida saab:
    http://indigoaalane.blogspot.se/2014/11/kommentaar.html

    Like

  2. Manjana 24. november 2014, 13:08

    Ma varem ei teadnud, et kommida ei saa, aga üks tuttav ütles ja siis ma uurisin. Eelmisel nädalal võtsin mingi linnukese kuskilt ära. Su blogis oli mul too postitus vahele jäänud. Ma ei teagi, kas peaksin tolle apoliitilise ja maheda peale midagi ette võtma või mitte🙂

    Like

  3. Manjana 24. november 2014, 13:12

    Aga nukuteatrist seda, et Veike ajal tehti nukuteatrit ainult lastele. Too etendus on soovitav alles 14-aastastest alates. Täiskasvanutele nukkudega mängida on veel keerulisem, ma kardan. Suured inimesed omavad tervet hunnikut eelarvamusi jms. Ma nüüd lugesin noid linke ka, mis jutu all. Sealt selgub, et too etendus on näitlejatele päris tubli enda proovilepanek nii nitmeski mõttes. Ja, muarust, tulid nad väga hästi toime.

    Like

    • R.E. 25. november 2014, 16:32

      Ta on ikka köike teinud, kontsaklöbinatants varitees, tantsija Estonias, näitleja ja lavastaja Noorsooteatris ja siis muidugi see pikk periood Nukus… no see kuidas ta oma buratino-nukuga nyyd saates mängis, ise 80nene – ydini proff. Milline mälu ja esinemisoskus… Vöib meeldida vöi mitte (mulle pole eriti meeldinud), aga annan au.
      Jah, ka mulle oleks juba lapsena ilmselt täiskasvanute etendused enam meeldinud, mitte ninnu-nännu karu ja rebase lood:)

      Like

  4. Manjana 25. november 2014, 17:03

    Buratino plaat oli mul algklassides lemmik, kuulasime seda naabripoisiga lõpmatuseni😀

    Like

  5. […] veeta ilma, et mul ahvatlus tekiks. Mul on neist tossavatest inimestest ainult natuke kahju. Nagu nendest inimestest Nukuteatrietenduses. Suitsetaja paneb tavaliselt sigareti ette sellise näoga, nagu paneks sigaret hoopis tema endale […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: