Instagramm pole ainult teismelistele

Kiluvõileivad

Kiluvõileivad

Mul sai täna täis sajas instagrammi pilt. Ma enne pildi postitamist ei teadnudki, et võiksin sellist pidulikku verstaposti tähistada😛 Saatus tahtis, et sajandaks sai minu lemmikfoto sarjast #foodporn – kiluleivad. Ka esimene pilt selle aasta 3. veebruaril oli kiluvõileibadest. Kuid aeg-ajalt satun ma nägema imelikke pilke, nagu oleks instagramm midagi keskealisele daamile sobimatut. Muarust küll pole.

Ma olen terve oma täiskasvanuea pildistamist armastanud ja esimene asi, mille ma endale ostsin, kui ma 18-aastaseks sain, oli fotoaparaat. Ema varem ei lubanud, aga täiskasvanut ei saa ju keelata. Kuid fotoaparaadid on aastatega aina suuremaks ja võimsamaks läinud ja nende kaasas tassimine aina tüütumaks. Pealegi olen ma selgeks saanud milleks ma olen võimeline ja milleks mitte ning see on vähendanud suure aparaadiga pildistamise tuhinat. Kuid selle aasta alguses varastati ära mu tavaline telefon ning ma pidasin seda vihjeks, et nüüd pean minagi endale nutitelefoni ostma.

Ostes ma veel ei teadnud millised toredad äpid mind nutikas võiksid võrgutama hakata, aga nüüd võin öelda, et pildistamise võimalus on nutika kõige parem omadus (peale helistamise). Telefon on ju peaaegu kogu aeg kaasas ja käepärast, ehk iga kord kui midagi jäädvustamisväärset ette jääb, saab pilti teha. Kuna ma olen sotsiaalne inimene, ei saa ma pilte üksinda vaadata, vaid tahan ka teistega jagada. Iga päev FB-sse pilte postitada ei ole väga hea mõte, eriti kui need pildid sisaldavad järjekordset ilusat päikeseloojangut või minu õhtusööki. Ning kõigi nende toredate hetkemeeleolus võetud fotode jaoks ongi loodud instagramm. Minu jaoks on instagramm minu meeleolufotode jaoks.

Instagramm on palju avalikum koht kui FB. Ka seal saab oma profiili võõraste eest lukku panna, aga ma ei näe enda piltide peitmiseks vajadust. Instas on täiesti normaalne, kui hakkad kellegi kuulsa inimese piltide vaatajaks. Ma vaatan eestlastest näiteks M. Galojani, G. Kleini, Z. Fokini pilte. Välismaalastest Obama ümber tolkneva fotograafi, mingite profifotograafide ja modellide pilte. Kui keegi ära tüütab, lõpetan jälgimise. Ma ei mõista inimesi, kelle FB ja insta pildid 100% kattuvad. Ilmselt peaks nende insta jälgimise lõpetama. Kui ma tõesti tahan mõlemasse kohta panna, siis ma vähemalt teen kaks erinevat klõpsu. Need on ju kaks täiesti erinevat keskkonda, enamuses erinevate inimestega. Ahh õigus, enamus inimesi suhtlevad ju kõigi inimestega sarnaselt😛

Kuid Instagramm on koht, kus taagid (kui mingi märksõna ees on märk #) töötavad ja teevad selle keskkonna huvitavaks. FB-s kasutatakse neid ka, aga kuna enamus inimesi pole avalikud ja ei kasuta taage, siis FB-s pole see huvitav. Ma panen instagrammis alati oma piltidele taage ja klikin neid ka, sest nii leiab palju huvitavaid pilte. See pole puhas fotodega seonduv huvi, vaid midagi laiemat, mida on raske seletada. Umbes nagu pilguheit terve maailma inimeste mõttemaailmadesse, elutubadesse, kööki, magamistuppa.

See kiidukõne instagrammile ei kõlanud ju nüüd kui mingi teismelise vaimustusjutt? Instagramm on väga huvitav kaaslane suvalises vanuses nutitelefoni omajale. Mina soovitan soojalt.

%d bloggers like this: